Hush Hush

Okay, so here’s my first review of a book (or more like a review about a series, because after this one I'll post reviews about the sequals). So.. I found this book „Hush Hush“ and it’s written by B. Fitzpatrick. It’s mostly about a girl Nora Grey (the narrative) and her life changes after meeting with a mysterious guy named Patch, who has his own agenda for communicating with Nora. Btw, I’m trying not to spoil anything so please don’t be mad about the few details. Anyway, it’s my very first review, therefore, I hope no one’s furious about this and I promise, it’ll all get better in time.

There are 4 books in this series:

1.  „Hush Hush“
2. „Crescendo“
3. „Silence“
4. „Finale“

For more information visit Wikipedia or Becca’s webpage.

 „Hush Hush“

For Nora Grey, romance was not part of the plan. She's never been particularly attracted to the boys at her school, no matter how much her best friend, Vee, pushes them at her. Not until Patch came along. With his easy smile and eyes that seem to see inside her, Nora is drawn to him against her better judgment.
But after a series of terrifying encounters, Nora's not sure who to trust. Patch seems to be everywhere she is, and to know more about her than her closest friends. She can't decide whether she should fall into his arms or run and hide. And when she tries to seek some answers, she finds herself near a truth that is way more unsettling than anything Patch makes her feel.
For Nora is right in the middle of an ancient battle between the immortal and those that have fallen - and, when it comes to choosing sides, the wrong choice will cost her life.

Sounds cheesy? Yeah, for sure. This book was captivating and hard to put down, but it felt kind of like a clishé. A Girl, troubled (handsome and dangerous) guy, forbidden love, mystery – sounds familiar. Compared to an ordinary love story the difference between these two is the story of angels and this fantasy world, which ordinary people have no clue about, including the narrator. I enjoy reading fantasy novels, but I don’t mind reading some classic authors e.g. Remarque, Austen etc. What bothered me in this novel was the name of the narrator. Nora? Why the hell this name? It was hard to get use to and so far I haven’t managed to get use to it (and by the way, I’ve read 3/4 already).
I’m well aware of the fact that many readers like when author describes the personality of one’s characters and doesn’t hold back by doing it. I like it too. I was pretty dissapointed about one thing: the lack of description when it comes to appearances. While reading, I always imagine everything. It’s like I’m watching a movie. So it’s hard to imagine if you don’t know what to imagine. I enjoyed that it was a fast-pace book but what bothered me was that the author lacked depth when speaking about the personalities of the characters, but I guess that it’s an overall problem when it comes to series: the first book is just an itroduction and the real action begins in the sequals.

Characters:

Liked:

Patch. A character with many layers. I guess his appearance is in harmony with his personality, but I kind of feel like there are many sides of him, which the reader isn't aware of yet. I am definitely looking forward to get to know more about his past. He's kind of an ultimate bad boy and tho I usually like "my bad boys" (e.g. Adrian from Vampire Academy series) with some goodness and humanity inside of them, I enjoyed this character a lot. I thought he walked on a thin line between insults and sarcastic jokes, but he managed to just be sarcastic and funny. He definitely kept me on my toes.

Didn’t like:

Elliot. The most awful character troughout the whole book and not because of his motives and actions. I dind’t think for a second he was „good“. He was unctuous and I had no sympathy for him. Actually, I didn’t have any emotions for him, he just wasted precious pages. I felt pity for Jules at the end of the book, but none for Elliot.

Marcie. Pointless, arrogant, spoiled brat.

Book trailer. Rate: 3/5

Reading order:

1. „Hush Hush“
2. „Crescendo“
3. „Silence“ 
4. „Finale“
5.  

Palavik

Sam ja Grace on lõpuks koos, kuid peavad kokkujäämise nimel võitlema. Samile tähendab see silmitsi seismist oma hundiminevikuga, Grace’ile aga leppimist üha ebakindlama tulevikuga.

Nende maailma on lisandunud uus hunt – Cole, kes oma valusa ja ohtliku mineviku pärast näibki eelistavat hundi elu inimese omale. Nii Sami, Grace’i kui ka Cole’i jaoks on elu lakkamatu võitlus kahe jõu – hundi ja inimese – vahel. Neid seob vastastikune armastus, kuid kas sellest piisab?

Teine raamat oli nõrgem kui esimene, minu arvates, ja kuigi esimeses jaos hakkas mulle Isabel meeldima, siis tema mõnevõrra külm ja kalk olek jätsid ka minu külmaks, kui autor tüdruku silmade läbi sündmusi kajastas. Cole’iga ei suutnud ma mingit kontakti luua ja see vist tõmbaski teose väärtuse alla. Tema tume minevik ei kõigutanud mind, püüdlused kõigest eemale saada ja ükskõiksus teda ümbritsevate inimeste suhtes samuti mitte. Kogu see narkootikumide, ükskõiksuse jms pidev nämmutamine kaotas lõpuks oma väärtuse ja ma lihtsalt ei jaksanud seda enam lugeda. Raamatu lõpu poole  toimunud sündmused siiski äratasid minus tema vastu mingit huvi, ent seegi jäi pealiskaudseks.  Teoses olid mõned momendid, mis särasid teistest üle, kuid osa oli nagu must plekk valgel riidel, rikkus kõik ära. Aga see on ju vaid minu isiklik arvamus, olen kindel, et paljudele siiski meeldis teine osa väga, mõnele võib-olla isegi rohkem kui esimene. Mulle meeldis, et rollid vahetusid ja et lõpp oli kurb ning meeleheitlik. See polnud suur šokk, sest kogu teose vältel üritas autor sinna suunda triivida ja pinget üleval hoida, ent tundsin kõigile neljale peategelasele mingil määral kaasa. Mis puutub Grace’i, siis olid mul vastakad tunded: olin tema pärast rõõmus, sest ta tahtis seda ju lapsest saati, kuid olin kurb, sest tal oli nüüd kõik, mida ta vajas ja see kadus hetkega. Hetkega! Üldjuhul oli teos suhteliselt kiiresti arenev, kui Cole’i mineviku heietused välja arvata, ning ma ei kahetse selle lugemist, kuid kui peaksin kunagi ühe raamatu neist kolmest, mis räägivad Mercy Fallsi huntidest, uuesti kätte võtma, siis tõenäoliselt oleks selleks vaid esimene.  Siiski, hea vabaaja lugemine ja üldjoontes mulle meeldis, aga ma lihtsalt ei jäänud selle teosega väga rahule.

Raamatu treiler. Hinne: 3/5

Lugemisjärjekord:

1. „Värin“
2. „Palavik“
3. „Igavesti“

Värin

Huntidest on palju raamatuid kirjutatud, aga üldjuhul pole need väga tõetruud, kõik on üle võlli keeratud ja isegi, kui lugu on kaasahaarav, on raske uskuda, et sellised asjad ka päriselt juhtuda võiksid, kuigi ega muidu ei kuuluks need ka ulme-fantaasia žanrisse. Maggie Stiefvater, ameerika kirjanik, on Mercy Fallsi huntide loo väga kenasti ümbritseva maailma ja loodusseaduste peale üles ehitanud. Huntide lugu tundus reaalsena peamiselt kahel põhjusel:

1. Pole mingit suguvõsa hundistumist (nagu näiteks Twilightis), hundiks muutud, kui sind hammustatakse
2. Muundumine inimesest hundiks  toimub sõltuvalt temperatuuris (ja aastaajast): mida külmem ilm (ka näiteks väikesed tuuleiilid ukse avamisel jms suudavad keha mõjutada), seda suurem tõenäosus on muunduda, suvel on võimalik aga inimese kehas viibida.. mida vähem oled hunt olnud, seda kauem saad inimene olla, mis tähendab, et iga muundumisega jääd aina kauemaks hundiks, kuni mingil hetkel ei muutugi enam tagasi.

Mercy Fallsi huntide sarjas on kokku 3 teost ja autori sõnul ühtegi juurde ei tule (hoolimata naljast, mis 1. aprillil suhtlusportaali facebook üles ilmus):

1. „Värin“
2. „Palavik“
3. „Igavesti“

„Värin“

Grace on aastaid vaadanud oma maja taga metsas elavaid hunte. Üks kollaste silmadega hunt vaatab alati vastu. Ta tundub Grace’ile väga tuttav, aga tüdruk ei taipa, miks.
Samil on kaks elu. Hundina pakub ta sõnatut seltsi tüdrukule, keda armastab. Inimesena ei julge ta armastatule kunagi läheneda ... kuni praeguseni.
Kui Grace’i ja Sami armastus ilmsiks tuleb, peavad mõlemad võitlema, et Sam jääks inimeseks, mitte hundiks. Kuid see tähendab, et neil tuleb silmitsi seista armilise mineviku, hapra oleviku ja võimatuna näiva tulevikuga.

Esimene osa  meeldis kõige enam, oli originaalne ja kaasahaarav. Algul olin skeptiline ja  arvasin, et võib-olla armastuslugu Sami ja Grace’i vahel liigub liialt kiiresti, aga see ei seganud kuidagi lugemist. Kui lugesin Jodi Picoultic sulest ilmunud teost  „Oma õe hoidja“, ei meeldinud mulle, kuidas autor oli lahendanud teose ülesehituse. Raske oli kõigi pereliikmete ja lisaks ka veel advokaadi ja sotsiaaltöötaja pilgu läbi raamatu sündmustega kaasa mõelda ja kõigiga emotsionaalselt samastuda. Maggie Stiefvater on oma romaanid selles sarjas sarnaselt üles ehitanud, ent esimeses osas jutustavad oma lugu vaid Grace ja Sam, seega on kergem tegelasi ning nende läbielamisi mõista, neile kaasa tunda, kaasa ergutada. Kergem mõista nende minevikku ja olevikku. Mulle meeldis, et kumbki neist polnud ideaalne ja kummalgi neist polnud kõik korras: üht neist oli vanemate poolt lapsepõlves julmalt piinatud ja see kummitas teda ka olevikus; teine, 17-aastane noor, pidi küllaltki kiiresti suureks kasvama, olema iseseisev ja mitte tahtlikult hoolitsema oma vanemate eest ja justkui neid kasvatama. Sam ja Grace on üksteise jaoks olemas. Nad ei vaja ega taha midagi muud, kui kedagi armastada, jumaldada; kedagi, kes kuulab ja lohutab. Nad leiavad selle üksteises ja kui lugesin, ei tahtnud, et nende lugu lõppeks, kuigi teadsin, et vaid armastuse toel pole võimalik kõikidele raskustele vastu seista. Kui esimesele osale poleks lisa tulnud, oleksin võib-olla isegi rõõmsam olnud, kuna see lõpp jättis fantaasiale palju ruumi ja otsad olid justkui lahti ja samas kinni. Kui kõiki kolme osa ei viitsi lugeda, siis esimest soovitan küll, eestikeelne variant on samuti olemas. Muideks, raamatu kaas on erakordselt ilus ja pilkupüüdev! Üks mu lemmikuid.

Raamatu treiler. Hinne: 5/5

Lugemisjärjekord:

1. „Värin“
2. „Palavik“
3. „Igavesti“

Vaikus

Hääl Patchi ja Nora vahel on kadunud. Nad on ületanud Patchi tumeda mineviku saladused.. Ületanud silla kahe lpitamatu maailma vahel.. Seisnud vastakuti katsetega, mis sisaldavad reetmist, usaldust, ustavust.. Kõike seda armatuse pärast, mis ületab taeva ja maa vahelisi piire. Relvastatud mitte millegi muu kui usuga teineteisse, astuvad Patch ja Nora meeleheitlikku võitlusse, et peatada vaenlane, kellel on võim purustada kõik, mille nimel nad töötanud on, kaasaarvatud nende armastus, igaveseks.

Lugesin saaga kolmanda osa ingliskeelsena. Ootan põnevusega saaga viimast teost, sest mida rohkem loen, seda paremaks läheb. Kolmas, siiani parim osa, hõlmas endas rohkem põnevust, armastust, tegevust, sügavust kui kaks eelnevat. Väga meeldis! Esimene teos oli liiga pealiskaudne, klišeelik. Teine juhatas lugejat maailma, kus autor tutvustas tegelasi uuest küljest, ent liigne keskendumine kõrvalistele tegelastele varjutas peakangelanna ja –kangelase lood, lisaks häiris mind peategelase arutu käitumine kogu raamatu vältel. Kolmandas raamatus on hea ja halva piirid hägusemad kui kunagi varem ning nende kompamine toimub kogu teose vältel. Meeldis, et Fitzpatrick keskendus Patchi ja Nora loo rääkimisele, sest sellest saaga tegelikult ju jutustabki. Teise osa puhul oleks justkui midagi puudu jäänud. Nora üritas olla iseseisev, aga ei tulnud sellega eriti hästi toime. Patchi polnud sageli kohal ja paljud tegevusliinid keerutasidki vaid Nora ja kõrvaltegelaste ümber. Järjes oli ühtlasi võimalik lugeda ka teismeliste probleemidest ja sellest, kuidas nad üritavad tulla toime neis pulbitsevate hormoonidega, lisaks igapäevastele probleemidele kimbutavad neid ebatavalised, üleloomulikud mured, ohud. Vaenlane kolmandas teoses oli korralikult „välja joonistatud“, isegi Scott oli rohkem meeltmööda kui teises osas. Huvitav oli lugeda ka mälukaotusega Norast ning jälgida, kuidas tema ja Patchi vaheline saladuseloor, mis oli tingitud mälukaotusest, iga koos viibitud hetkega aina õhemaks ja õhemaks muutus. Enim meeldis mulle dialoog, mis toimus Patchi ja Nora vahel, kui viimane proovis selga homecomingu kleite ja poiss hiilis tüdruku riietusruumi ning sai teada, et Nora kaaslaseks peol on Scott. Kuna mul on hea kujutlusvõime, siis suudan üldjuhul kõiki stseene peas ette kujutada ja Patchi reaktsioon selles konkreetses stseenis ajas suu kõrvuni. Lisan alla tegelaste juurde väikese lõigu sellest stseenist. Olin positiivselt üllatunud teose lõpust, sest kui kolmandas osas piirid hea ja halva vahel hägustusid, siis neljandas osas neid tõenäoliselt ei eksisteerigi: tuleb valida ainult kõhutunde abil. Lugesin, et järgmises raamatus on lisaks Norale ohus ka Patch, mis tekitab kindlasti põnevaid ja intrigeerivaid situatsioone, sest üldjuhul on lugejate poolt armastatud langenud ingel see, kes oma tüdruku ohtlikest olukordadest päästab, ent nüüd on oodata hoopiski teistsuguseid süžeeliine. Ootan kannatamatult 2012. aasta sügist, mil ilmub saaga neljas ja ühtlasi ka viimane raamat.

Tegelased:

Meeldisid:

Patch. Tunnen end nagu fangirl, sest igas ülevaates esineb Patch just selles kategoorias. Oh well! Oli ka aeg, et ta ei annaks kõike käest ja võitleks selle nimel, mida tahab, armastab. Võib-olla ainus asi, mis mind tema tegelaskuju juures tõsiselt häirib, on see, et ta kohtleb Norat vahel kui omandit (as in: you’re mine, Angel etc). Tunnen lugedes, et ta on vaimselt (ja ka füüsiliselt) tugevam karakter kui Nora ja seetõttu suudab ta ka rohkem süžeeliine ja –pöördeid enda õlul kanda. Jällegi, tema ühelauselised „ärapanemised“ (sarnaselt Adrian Ivashkovile) panevad mind ikka ja jälle muhelema ning nendeta poleks see teos pooltki nii hea.

Ta kallutas oma pead mu kleidi suunas.  „Mis puhul?“ (kleitide proovimise kohta)

„Homecoming,“ ütlesin keerutades. „Meeldib?“

„Kui viimati kuulsin, oli Homecomingul kaaslast vaja.“

„Seoses sellega,“ kõhklesin. „Ma nagu.. lähen Scotiga. Leidsime mõlemad, et keskkooli tantsupidu on viimane koht, kus Hank luurata võiks.“

Patch naeratas, kuid see oli pingul naeratus. „Võtan öeldu tagasi. Kui Hank tahab Scoti maha lasta, saab ta minu õnnistuse.“

P.S. Ingliskeelsena kõlab kõik kuidagi paremini. Võib-olla polnud eelmised teosed mulle nii meeltmööda seepärast, et lugesin eesti keeles, kuid viimasel  ajal olen harjunud lugema võõrkeeles. Inglise keeles kirjutatud reviews on sama dialoog originaalkeeles.

Nora. Kolmandas osas hakkas ta mulle tõesti meeldima. Ta polnud enam teismeline tüdruk, kes laseb endast üle käia ja ei suuda enda eest täiskasvanulikult seista. Nora viis oma „mängu“ hoopis teisele tasemele ning mul on kahju, et ta peab nii palju kannatama millegi nimel, mida ta ealeski pole soovinud ja millest ta absoluutselt ei hooli. Kui sarja teises raamatus kõndis näitsik lapsekingades, siis selles osas vahetas ta need suuremate vastu ning muutus justkui teismelisest segaduses tüdrukust nooreks naiseks.

Hank. Mulle meeldivad keerulised ja probleemsed vaenlased (vastased, kurikaelad, pahasoovijad, kutsuge neid kuidas tahate) ning selles sarjas on kõik vaenlased seda üldjuhul ka olnud. Neil kõigil on vaja midagi, milleta nad elada ei saa, ei suuda enam vanaviisi jätkata. Nad kõik on elanud rohkem kui ühe eluaja (enamjaolt) ja peaaegu kõik neist on olnud üleloomulikud olendid (nefilimi või langenud ingli kohta inimene öelda pole just kõige mõistlikum). Telesarjast „Vampiiripäevikud“ tuntud tegelane Klaus nt. on üks kõige hullemaid vaenlasi, keda endale soovida, ta on alati vastastest kaks sammu eespool ja ta ei mõista nalja, kui seda tehakse tema kulul, ent tema nõrkuseks on inimlikkus. See teeb Klausi haavatavaks ja viib panused uuele tasemele ning toob loosse põnevust. Minu arvates polnud Hankis piisavalt humaansust, ent kõiki ridu raamatus, mis sisaldasid informatsiooni tema tegevusliinide kohta, oli huvitav lugeda. Soovin vaid, et autor oleks teda veidi inimlikumalt kujutanud, mitte nii isekalt.

Ei meeldinud:

Blythe. Nora ema käis mulle sõna otseses mõttes närvidele. Saan aru, et vanemad tahavad oma lapsi kaitsta, ent antud juhul oli lapsevanem niivõrd pime ja rumal. Hästi, teda oli võimalik mõjutada (nefilimi poolt, kes nende kodus elas) ja seda ka tehti, aga emaarmastus oma lapse vastu peaks ju olema võimsam kui ükski muu jõud siin maailmas ja seetõttu oleksin tahtnud, et autor oleks kujutanud teda kahtlustavana (mitte Nora, vaid selle sama nefilimi suhtes, kes end nende katuse all mugavalt tundis), ent selle asemel oli ta lihtsalt sinisilmne ja rumal.

Raamatu treiler. Hinne: 4/5

Lugemisjärjekord:

1. „Salajane“
2. „Crescendo“
3. „Vaikus“
4. „Finale“

Leighton Meester

To read in English, click on 'Read more'

Olen üpriski kindel, et paljud on kas ise vaadanud või vähemalt midagi kuulnud sarjast „Gossip Girl“, mis räägib New Yorgi rikaste noorte elust. Algselt keskenduti rohkem Blake Lively tegelasele Serenale, kuid vaatajate poolehoidu võitis tema parim sõber/vaenlane Blair Waldorf, keda kehastab andekas Leighton Meester.

Leighton on 25-aastane nätilejatar ja laulja. Just tema lauljakarjäärist tahtsin kirjutada. Ma ei ütleks, et ta on megasuperstaar nagu Beyoncé või Lady Gaga ning hääleulatuse poolest pole ta kindlasti Adele ega ka Mariah. Enamik teavadki vaid tema nägu „Gossip Girli“ plakatitelt, reklaamidest või sarjast, aga üldjuhul ei seostata tema nime muusikamaailmaga. Olgem ausad, tema suurem läbilöök selles valdkonnas saabus hoopiski koostöös bändiga Cobra Starship, kelle loos „Good Girls Go Bad“, mida saatis ülemaailmne edu, ka Leighton kaasa teeb.

Tunnistan, et päris paljudest tema enda lugudest ma palju ei pea, ent mõned on siiski pilku (või peaksin äkki ütlema kõrva) püüdnud. Kõige enam naudin tema esitust Check In The Darkiga ühel live-showl, mis toimus 2011. aasta suvel, kus nad esitasid pala „The Stand In“. Võluv ja intiimne esitus ning miks mitte seda siin ka teiega jagada :)

Ja kuna lubasin artistide kohta ka fakte esitada, siis mõned faktid:

• Leighton on suurema osa elust elanud NYC’s ja LA’s, ent sündis hoopiski Texases ja kasvas üles Floridas
• Ta on võitnud 2 Teen Choice Awardi ja ühe Hollywood Awardi
• Ta mängib kitarri
• Moelooja Vera Wang valis Leightoni hiljuti enda parfüümi Lovestruck reklaaminäoks