Beautiful Disaster

The new Abby Abernathy is a good girl. She doesn’t drink or swear, and she has the appropriate percentage of cardigans in her wardrobe. Abby believes she has enough distance between her and the darkness of her past, but when she arrives at college with her best friend America, her path to a new beginning is quickly challenged by Eastern University’s Walking One-Night Stand.

Travis Maddox, lean, cut, and covered in tattoos, is exactly what Abby needs—and wants—to avoid. He spends his nights winning money in a floating fight ring, and his days as the charming college co-ed. Intrigued by Abby’s resistance to his charms, Travis tricks her into his daily life with a simple bet. If he loses, he must remain abstinent for a month. If Abby loses, she must live in Travis’ apartment for the same amount of time. Either way, Travis has no idea that he has met his match.

Üle pika, pika aja lugesin taas romaani, milles ei ole supernatural elemente ja  kust puuduvad inglid, haldjad, vampiirid, hundid jne. Värskendav. „Beautiful Disaster“ on kirjutatud ameerika kirjaniku Jamie McGuire’i poolt ning tema stiil oli värskendav ja huvitav. Raamat algab, kui America (millegi pärast seostan sellise nimega pigem eksootilist Puerto Ricost või kuskilt sarnasest kohast pärit noort kaunitari, mitte heledapäist näitsikut) viib oma parima sõbranna Abigaili ühele kaklusvõistlusele, kus võistleb parajasti America poisi Shepley toakaaslane, parim sõber ja sugulane Travis ’Mad Dog’ Maddox. Travis on just nende samade võistluste, mida ta muideks kunagi ei kaota, ja üheöösuhete poolest. Abby on aga korralik tüdruk. Kui Travis Abby’t pärast võistlust silmab, hakkavad nende teed üha rohkem ristuma. Neist saavad pika peale sõbrad ja nad sõlmivad kihlveo, mille tulemus on järgmine: kui Abby võidab, elab Travis kuu aega tsölibaadis, kui Travis võidab, elab Abby aga kuu aega Travise korteris. Pole vist raske arvata, kuhu lugu triivib.

  

„Beautiful Disaster“ on kas raamat, mida vihata või armastada. Kaldun viimase poole. Mitte, et see oleks mu lemmik hiljuti loetud teoste hulgast. Ei, kohe kindlasti mitte, aga see oli omamoodi huvitav ja kaasahaarav. Autor keskendub Abby ja Travise vahelise suhte rääkimisele (kuid puudutab ka Shepi ja America suhet). See pole kerge ja lihtne suhe, vaid keeruline. Nad on üksteise täielikud vastandid, kuid mõlemad on probleemse minevikuga. 

Abby sõna otseses mõttes põgenes oma mineviku eest koos Americaga ja üritab alustada puhtalt lehelt, kuid Travisega olles kipub kõik tagasi tulema ja seepärast pelgab ta poissi. Samas on ta temaga otsekohene ja aus ning ütleb välja kõik, mida keegi teine Travisele öelda ei julge. Travis kuulab teda ja talle meeldib Abigaili ausus. Poissi intrigeerib, et Abby ei jookse tal järgi ja ei sula iga sõna peale, mis tema suust välja voolab, vaid seisab kahe jalaga maa peal ja jääb oma arvamusele kindlaks, isegi kui see Travisele haiget teeb. Neist saavad head sõbrad, kes juhuste kokkulangemisel (hiljem ka kihlveo tõttu) jagavad voodit ning veedavad kogu vaba aja koos. Aga Travis pole ainus, kellele ligi tikutakse, ka Abby selja taga on järjekord ja see olukord ei meeldi Travisele mitte üks teps. Küsimus on: mida ta Abby südame võitmiseks teeb, sest tüdruk näeb temas pigem sõpra ja minevikuvarje ning ei taha olla tema järjekordne trofee.

Usun, et paljud vihkavad Travise ja Abby love-hate suhet ja vaatavad viltu Travise impulsiivsele iseloomule ning leiavad, et Abby oleks pidanud ammu minema jalutama ja laskma Travisel vaid iseennast alla viia. Mina leian aga, et mitte ükski suhe pole ideaalne ja iga indiviid on erinev, samuti iga suhe. Travis loobus paljudest pahedest, et Abby’le ja ka endale tõestada, et suudab olla parem inimene. Travis polnud nende tüldies ja vihastes stseenides ainus süüdlane, süü on üldjuhul mõlemapoolne. Ma pole ei psühholoog ega ka suhteterapeut ja inimestel on õigus, et paljudest aspektidest vaadates on nad üksteise jaoks tingimusteta valed, kuid samas on nad nii paljudest aspektidest ka üksteise jaoks just tingimusteta õiged.

Raamatul on kaks kaanekujundust, panin
igaks juhuk mõlemad.

Raske oli raamatut käest panna, sest iga peatükk hõlmas endas suuri sündmusi ja iga peatüki lõpp (nagu see peabki olema) ei lasknud raamatut käest panna, vaid sundis silmi hilistest öötundidest hoolimata lahti hoidma ja edasi lugema. Mulle meeldis. Värskendav oli lugeda pärast kõiki neid üleloomulike elementidega raamatuid ning pani mõtlema, et alati pole kõik must ja valge ning igas suhtes nii sõpruses kui ka armastuses on kõrg- ja madalhetki. Meie enda teha on, kuidas need  madalhetked lahendame ja mida neist õpime. Pärast tumendavaid pilvi ja äikesetormi pea kohal sillerdab üldjuhul alati päike ja vikerkaargi pole kaugel.

Mõned kõrvalmuljed:

• Travise meenutab mulle nime poolest oma nimekaimu Travis Pastranat (motosportlane ja trikitaja)
• Raamat kirjeldab ka ülikoolielu Ameerikas, millest ei puudu ka kurikuulsad peod
• Minu lemmikuks tegelaseks on probably America, kes on suurepärane sõber ja life of the party, kui nii võib öelda
• Kohati mõtlesin, et Travis on bipolaarne, sest tema kontrollimatud tujud muutuvad hetkega ühest äärmusest teise, aga õnneks on kõik hästi ja ta ei kannata selle kohutava haiguse käes

Väljavõtted:

America rolled down her window and spit out her gum.

“You’re so obvious. Why didn’t you just roll in dog shit to make your outfit complete?“

“I’m not trying to impress anyone,“ I said.

“Obviously.“

“Now I’ve seen it all. I was just defended by a girl.“

“Wakey, wakey, eggs ’n bakey!“

Hinne: 4,5/5.