Monday, April 30, 2012

Dreaming Awake


She fell for him in a nighttime world. But the time for dreaming is past—and the here-and-now can be just as fragile their love…

When Theia Alderson first encountered a mysterious, handsome boy in her dreams, she never imagined how finding Haden Black—and falling in love—could change her life. To save Haden, Theia sacrificed everything. And the dangerous bargain she made could have lasting repercussions.

Now Theia has returned to Serendipity Falls, and she finds herself struggling with the same deadly hungers that have tortured Haden. When students at their high school fall prey to a mysterious illness, Theia can’t help but wonder if Haden’s control is slipping—and how much longer she’ll have a grip on her own.

And still the nightmare realm of Under won’t let them go. Someone from Haden’s past is determined to destroy Theia from the inside out, starting with those closest to her, forcing Theia to choose between family and friends and a love that may have been doomed from the start…


Eeehh.. Kui kirjutada üks raamat, siis peab see olema piisavalt intensiivne, aga samas ei saa üle võlli keerata ning ei tohiks jätta liiga palju lahtisi otsi. Kui kirjutada mitu raamatut, siis kolm oleks vast optimaalne arv, öeldakse ju, et mida rohkem, seda uhkem, kuid näiteks kuue ja enama raamatu vältel võivad põnevus, intensiivsus ja loo mõte hääbuda, kaduda. Kuid kaks raamatut? Tõesti? Samuti, nagu ei tohiks kinkida kahte lille, ei tohiks kirjutada sarja ka kahest raamatust. Antud juhul on tegemist kaheraamatulise sarjaga ja juba seepärast tunnen end pettununa.

On kuidas on, sarja raamatud olid omanäolised ja huvitavad, originaalsetest ideedest tulvil. Tegelased on sellised, kellele saab kaasa ergutada, sest nende elud pole ideaalsed, kuid vastupidiselt sellele, nagu sageli ilukirjanduses juhtub, pole keegi neist jäädavalt katki. Donny on tüüpiline tüdruk, kes üritab näida karm ja ehitab enda ümber kilbi ning laseb sisse vaid väheseid. Ta kardab anda tükikest oma südamest, kartes haiget saada. Ame ei oska tunda end kuhugi kuuluvana, samuti on tal raskusi oma ande omandamisega, sest see käib kohati üle jõu. Theia on samuti üksik, sest ta isa on endasse sulgunud ja kui aus olla, siis elu Theia kodus on justkui külalistemajas või hotellis. Puudub soojus, hellus ja armastus. Need kolm eelmainitud näitsikut leiavad oma muredele lahendust üksteise najale toetudes ja teineteiselt lohutust otsides. Ka poistega on emotsionaalselt kerge samastuda ja neile kaasa  tunda, ergutada.

Sarja teine ja ühtlasi ka viimane osa (kuigi, lugesin autori internetipõhiselt kodulehelt, et hetkel pole plaani sarja jätkata, kuid võib-olla tuleb Hayesil tahtmine tegelaste juurde naaseda ning ta tunneb, et Ame’i lugu vajaks rohkem avastamist ja uurimist) oli veelgi süngem ja lugu liikus üsna kiiresti. Mulle tundus kohe, et Mike’iga on midagi valesti, aga kindlasti ei kujutanud ma ette, et Ame selle põhjustanud oli. Samuti olin kindel, et Mara tuleb kätte maksma ja sündmuste kulg võtab pöörde veelgi halvema poole.

Raamatu lõpp röövis ühe peategelase elu ja kuna mõlemad kirjateosed olid üpriski sünged, oli oodata, et keegi tähtsatest ja armsatest hukkub. Lootsin, et hingekella lüüakse kellelegi teisele, seetõttu oli just selle tegelase surm üsna šokeeriv, kurb ja pahameelt tekitav. Teose lõpp jäi üpriski lahtiseks, sellepärast olingi pettunud, kuna kuigi kujutlusvõimele jäi üsna palju ruumi ja kuna kogu raamatu vältel liiguti kulminatsiooni poole, mis oli üsnagi vältimatu, siis pärast tipphetke tuli justkui liiga suur pingelangus ja .. Hästi, lähen liiga keeruliseks. Ma olin pettunud lõpuga, sest kõik tundus kuidagi liiga lihtne. Nad oleksid pidanud olema rohkem endast väljas, sest kõik neist kaotasid hea sõbra, meeleolu oli kuidagi liiga  rõõmus, kuid jah, leina oli tunda küll. Võib-olla oli viga autoris, kes oleks pidanud lõpu kuidagi paremini lahendama. Ja ma usun, et suur roll on sellel, et sari on vaid kaheraamatuline ja lahti jäänud otsi oleks võinud näiteks Ame’i vaatenurgast kinni siduda.

Kui lõpp välja arvata, siis oli see lühike sari suhteliselt huvitav ja omapärane, piisavalt sünge vahelduvate päikesekiirtega.

Hinne: 3/5.

Lugemisjärjekord:
  1. “Falling Under“
  2. “Dreaming Awake“

Dreaming Awake


She fell for him in a nighttime world. But the time for dreaming is past—and the here-and-now can be just as fragile their love…

When Theia Alderson first encountered a mysterious, handsome boy in her dreams, she never imagined how finding Haden Black—and falling in love—could change her life. To save Haden, Theia sacrificed everything. And the dangerous bargain she made could have lasting repercussions.

Now Theia has returned to Serendipity Falls, and she finds herself struggling with the same deadly hungers that have tortured Haden. When students at their high school fall prey to a mysterious illness, Theia can’t help but wonder if Haden’s control is slipping—and how much longer she’ll have a grip on her own.

And still the nightmare realm of Under won’t let them go. Someone from Haden’s past is determined to destroy Theia from the inside out, starting with those closest to her, forcing Theia to choose between family and friends and a love that may have been doomed from the start…


Umm.. When one writes only one book, it has to be intense, but cannot be overdone and there shouldn’t be any loose ends. When one writes more than one book, I think there should be an optimal number of them. There’s a saying: the more the merrier. However, if there’re six books or more, sometimes the intensity and the meaning of the story can vanish. But 2 books? Really? One shouldn’t buy two flowers to bring as a gift and one shouldn’t write two books as a series. Okay, one could, but not in a series like this which is dark, intense and could be developed into something really great. I feel quite dissapointed, to be honest.

It is what it is. The two books of this series were original, interesting. The characters were somewhat enjoyable and relatable.They’re lives are not perfect and none of them are completely broken. Donny’s a typical girl who’s afraid to get her heart broken and, therefore, tries to be tough and builds a shelter for herself. Ame doesn’t feel like she belongs and she has trouble working on her gift. Theia’s lonely, too, because her Father’s not adoring or loving. Her home’s like a hotel for her. It’s not warm, caring, loving. These three try to find answers to their problems by relying on each other. It’s easy to connect emotionally with the boys in this book, too.

It truns out that it’s the end of the series. I read on Hayes’ webpage that she doesn’t plan on writing anymore about these characters, but maybe she’ll return to them someday in the future and she feels like Ame’s story needs discovering.

This book was even darker than the first one and it was a very fast read. It seemed to me from the beginning that something was off with Mike, but I definitely had no idea that Ame had caused it. Also, I was sure that Mara will come for her revenge and it doesn’t turn out to be a peaceful surrender by Theia and Haden.

The ending of the book meant the end of one of the main characters. Both of the books were quite dark and scary so it wasn’t that unexpected death, but it was still one of the saddest things about this series. I hoped that it would be someone else, therefore, it was shocking, dissapointing. The ending felt kind of.. Well, I feel like it wasn’t solved. I was dissapointed because so much was left for my own imagination, but during the whole book the author moved towards a culmination, then came a huge decrease in the intensity and.. Oh, okay. I’m being too complicated. I wasn’t sattisfyed with end of the book, because it all felt too simple. They should have been more upset (I know I was), since they lost a dear friend and although they were mourning, the atmosphere felt just too happy. Maybe it was the author’s fault and she should have completed the ending better. I also think that the ending wasn’t that good, because the series consits of only two books and there were too many loose ends.

With the exception of the ending, this little series was quite interesting and different. It was dark enough with a few rays of sunshine.

Rate: 3/5.

Reading order:
  1. “Falling Under“
  2. “Dreaming Awake“

The Moreno Brothers Sari


Elizabeth Reyesi Moreno vendade sari on kohati üsna klišeelik, kuid kiire, kerge ja mõnus ajaviitekirjandus. Leian, et pole mõtet kirjutada kõigist eraldi, seega teen postituse, kus kirjutan paar lauset iga raamatu kohta ning oma arvamuse sellest. Kokkuvõtteks paneksin sarjale hindeks 2,5-3/5. Midagi uut sarjast otsida ei tasu, kuid meeltlahutavad tegelased (eriti Romero) ja pingelised situatsioonid (mis on küll kohati ekstreemsusteni viidud) panevad lugema küll.


“Forever Mine“. Peategelasteks on Sarah ja Angel. Sarah ema on vangis ja tüdruk peab kolima tädi juurde. Olukorraga kaasnevad ka õpingud uues koolis, kus Sarah kohtub kooli jalgpallimeeskonna staarmängija Angeliga. Kõik läheb hästi, kuid Angel ei tea, et Sarah parim sõber Sydney, kellega tüdruk igapäevaselt räägib ja kelle juurde näitsik uuel semestril kolib, on hoopiski poiss. Mõtteid, mis edasi juhtub? Arvatavasti oskab igaüks 1+1 kokku viia. Hindeks paneksin 2/5.

“Always been mine“. Peategelasteks on Sarah nõbu Valerie ja Angeli vend Alex. Alex on poiss, kellel pole kunagi püsisuhet olnud ja ka Valerie ei otsi seda. Angeli ja Sarah suhte arenedes lõbutsevad nood kaks samal ajal, kuigi kumbki ei tunnista, et nad on üksteisest sisse võetud. Asjad muutuvad tõsisemaks ja Alex astub tõsiselt pange. Uhkus ei luba ju vabandada ja selgitada ka. Aasta pärast lahkuminekut kohtuvad noored taas ja Alex on valmis Valerie’t tagasi võitma ja kuigi nad leiavad tee teineteise juurde, on paar väikest muret: kui Valerie pärast Alexist lahkuminekut oma murtud südant parandada üritas, kohtus ta ühe mehega, kes nüüd naist jälitab ja ähvardab ning kes jälgib naise iga liigutust, lisaks võistleb Alexiga Valerie ülemus, kes ei kavatsegi naljalt alla anda. Teades Moreno vendade kurikuulsat temperamenti tõotab sellest olukorrast pingeline sõit kujuneda. Hinne: 3/5.

“Sweet Sofie“. Peategelasteks on Sofia ja Eric. Eric on üks Angeli kahest parimast sõbrast ja Sofia on Angeli, Alexi ja Sali noorem õde. Sofie on terve oma elu pidanud taluma vendade pidevat järelvalvet ja poisid ei suuda küll tema ilule vastu panna, kuid hoiavad siiski eemale, sest keegi ei taha Moreno vendade (ja Ericu ning Romero) viha alla sattuda. Kui sarja teistes raamatutes võtab armumine kauem aega, siis kolmandas osas algab kõik juba esimestelt lehekülgedelt. Lugeja saab aimu noorte lapsepõlvest ja sellest, kuidas sõprusest ja imetlusest kujuneb armastus. Kuigi Eric on justkui pereliige, ei võta Moreno vennad uudiseid Ericu ja Sofie tunnetest just hea meelega vastu ning kui kõik juba sujub, tulevad noorte teele üha uued ja uued takistused. Hinne: 2,5/5.

“Romero“. Nagu nimigi ütleb, on üheks peategelaseks Romero, tema väljavalituks on aga Isabel. Romero on Angeli teine parim sõber, kes ei ole ülikoolis käinud, on suure suuga, impulsiivne, karismaatiline, keeva verega ja kellel on oma ee.. Detektiivibüroo? Luureagentuur? Isabel see-eest on kooliõpetaja, tark, haritud, korralik, kaunis ja prestiižikast perekonnast pärit. On ilmselge, et Izzy perekond ei kiida heaks tütre suhet Romeroga, kuid kindlasti pole perekond ainsaks takistuseks, noored kaevavad ka ise enda suhtele auku, kuhu hiljem mõnusalt sisse potsatada. Hinne: 2,5/5.

“Making you mine“. Peategelasteks on Morenode kõige vanem vend Sal ja noor kokk-kokteilivalmistaja Grace. Kui teised sarja paarid olid enam-vähem üksteisega sama vanad, siis Grace on Salist mõned aastad noorem. Grace kandideerib Morenode esimesse ja algsesse restorani tööle ning Sal intervjueerib tüdrukut. Kummalegi ei jää just kõige parem maitse suhu, kuid Alex võtab Grace’i tööle ning Sal ja Grace on sunnitud üksteisega aega veetma. Kuid kumbki ei tunnista, et nad ei teeks midagi muud parema meelega, kui veedaks päeva teineteise kõrval, mis sest, et mõlemad on jäärapäised ja pärast esmamuljete vahetamist ei saa nad absoluutselt läbi. Kõik siiski laheneb ja noored armuvad, kuni tuleb hetk, mil Sal keerab suurema käki kokku kui tema vennad, Eric ja Romero kokku. Hinne: 3/5.

Kuna lulgesin kõik raamatud peaaegu et järjest, siis lõpuks tekkis tüdimus küll, kuid ma ei lugenud raamatuid õiges järjekorras. Ehh.. Ajaviitekirjandus. Kerge lugeda kuskil rannas näiteks, kuigi ma pole kindel, kas peale e-raamatute ka paberkandjale trükitud  eksemplare on võimalik soetada. Minu lemmikuteks tegelasteks olid tõenäoliselt  Eric Alex, Valerie, Romero ja Sal. Sydney ka.

Hinne sarjale: 2,5/5.

Lugemisjärjekord:
  1. “Forever Mine“
  2. “Always been mine“
  3. “Sweet Sofie“
  4. “Romero“
  5. “Making You Mine“