Friday, December 30, 2011

Crescendo

Sõna otseses mõttes elu eest võitlemine oli küll kurnav, kuid vähemalt sai Nora tänu sellele endale salapärase ja imekena kaitseingli! Kuid Patch on tabamatum kui iial enne (kui see üldse võimalik on), ja mis veelgi hullem, veedab üha rohkem aega Nora vihavaenlase Marcie Millariga.


Lisaks on kuueteistkümneaastasel Nora Greyl vaja kergitada saladuseloor oma isa surma asjaoludelt.

Nagu varasemast selgus, meeldis mulle teine osa palju enam. Meeldis, et autor oli piisavalt julge, et lahutada paar juba teises raamatus, mitte jätta nad kokku. Selles osas sain rohkem aimu, kes need tegelased tegelikult on ja mida nad läbi on elanud. Nora (how weird is this name in this novel? Meenutab igal korral, mil seda nime näen, Ibseni „Nukumaja“ peategelast, kes antud romaani kohe kuidagi ei sobitu) igatsus isa järgi ja tema reageering isa „nägemisele“ oli hästi välja joonistatud. Kui esimeses osas vaid naeratasin mõnel korral, siis järje puhul naersin päris mitu korda valjult. Vee tegelaskuju oli vaimukam, huvitavam. Mulle meeldib, et Nora ja Vee ei ole ühesugused: nad on justkui ühe mündi kaks külge. Vee on arutu, spontaanne, ütleb välja kõik, mida mõtleb. Temaga on tore koos olla. Nora aga on kaalutlevam, üldjuhul mõtleb, enne kui tegutseb ja ei usalda kõiki nii nagu Vee. Talle meeldib õppida ja lugeda, samal ajal kui Veele meeldib väljas käia ja mõnusalt aega veeta. Ise samastun rohkem Noraga, seepärast meeldibki mulle ümbritseda end Vee-sarnaste iniestega, kuna tänu neile tundub kõik lõbusam ja mõnusam. Süžee puhul häiris, et toodi juurde liiga palju uusi tegelasi ja see ei lasknud autoril keskenduda piisavalt algsetele karakteritele. Marcie ja Nora vahelist seost ei näinud ette tulemas, küll aga teadsin enne teose poole peale jõudmist, kes peategelast jahib, kuid ei olnud kindel motiivides. Siiski, mulle meeldis, et tegelastevahelised seosed/suhted muutusid komplitseeritumaks, mitte ei jäänud lihtlabasteks ja pealiskaudseteks. Raamatu koondhinde tõmbas minu jaoks alla peategelase arutu ja lapsik käitumine, mis kohati oli täiesti arusaamatu, sest tema iseloom läks teguviisidega vastuollu. Teos jäi kohati liiga lapsemeelseks (siinkohal ei mõtle ma mitte 12-aastaseid, vaid pigem 16-aastaseid noori), ent autor tõi sisse kriminaalromaanile omaseid elemente, mis tegevustikku tasakaalustasid. Kui armukadetsemist ja lapsemeelsust poleks nii palju olnud, oleksin andnud hindeks 3,5.

Tegelased:

Meeldisid:
Patch. Jällegi, tema müstilisus ja tundmatus (lugeja jaoks) „made the book for me“. Ei jäänud kordagi uskuma, et ta on halb, oli näha, et ta hoolib ja tahab aidata ning on kõigeks valmis, ent ei saa paraku täpsustada oma tegemisi ja käimisi ilmselgete piirangute tõttu. Tema puhul meeldib just see romantismile omane kooslus, kus head pole halvata. Üldjuhul on igaühes midagi head, midagi halba, ent Patch on väga keerulise iseloomuga ja minevikuga karakter, kes sarja jooksul muutub üha humaansemaks, kuigi füüsiliselt ei saa ta midagi tunda, tekivad emotsioonid, mille eest ei saa põgeneda.
Vee. Lõpuks ometi keegi, kes teeb süngema loo veidikenegi lõbusamaks. Tema puhul häirib mind kõige enam naiivsus, kuid selliseid inimesi on üpriski palju, seega toob see lisaks naerule loosse ka reaalsust.

Ei meeldinud:
Scott. Tüütu tegelane, kelle puhul lihtsalt raisati lehekülgesid. Tean, et autor tahtis teda kujutada kui armast venda, aga mul ei tekkinud mingitki empaatiat tema vastu.  Autor ei läinud piisavalt süviti. Samas ei olnud ta ka liiga pealiskaudne ja ei rutatud tema loo rääkimisel, aga mina ei suutnud emotsionaalsel tasemel selle karakteriga samastuda.
Nora. Võib-olla leian temas palju ennast. Näiteks uhkus. Uhkuse tõttu juhtusidki paljud asjad (ma ei taha eriti spoilida, seepärast üritan täpsustustest hoiduda), millel olid halvad tagajärjed ja mille tõttu ta lisaks enda elule ka sõbrad (ja võõrad nt Delphicu lõbustuspargis teose lõpuosas) ohtu seadis. Tegelikult ma ei liigitaks teda siia kategooriasse (tegelased, kes ei meeldinud), aga ütleme nii, et ta häiris mind veidike. Jäärapäine. Kõige vähem meeldis tema juures Patchi arutu süüdistamine, aga armastus on pime ja ratsionaalselt mõelda on raske, seega võib vast andeks anda.

Raamatutreiler. Hinne: 3/5

Lugemisjärjekord:
  1. „Salajane“
  2. „Crescendo“
  3. „Vaikus“ 
  4. Finale

Thursday, December 29, 2011

Salajane

Hästi, siin on minu esimene ülevaade teosest (pigem sarjast, kuna kohe-kohe järgnevad 2 järgmist teost sellest saagast). Sattusin raamatukogus uudistades juhuslikult ühe raamatu otsa. Enamasti tean, mida otsin, kuid sel korral uitasin niisama ringi ja otsisin lugemismaterjali. Minu jaoks on tähtis ka teose väljanägemine, see peab olema kutsuv, sest täiesti tavaline kaas ei tõmba ligi. Imelikud kiiksud: loen alati raamatu viimase lause ning pööran siis esimesele leheküljele ning loen ja otsustan, kas tahan lugeda või mitte. Komistasingi teose „Sajalane“ otsa ja kaas, tutvustus kutsusid lugema. Lasin silmadega alguse üle ja kuna see tundus kutsuv, laenutasin. Olen ka juba järje läbi saanud, mõlema jaoks kulus kokku 2-3 päeva.

Kõigepealt siis sarjast endast. Arvan, et see on sobilikum inimesele, keda huvitab fantaasiamaailm, samas ka reaalsus (tegelaste eraeluprobleemid on läbi hummaanse pilgu), noorsugu, mingil määral ka müüdid, legendid jms. Tegemist on Becca Fitzpatricku sulest ilmunud „The Hush Hush“ sarjaga. Autor keskendub noore keskkoolitüdruku Nora Grey elule (tegevus käib ühtlasi ka tema silmade läbi), kelle elu muutub põnevaks ja ohtlikuks pärast seda, kui ta alustab suhtlmist uue  ja salapärase kaasõpilase Patchiga. Hiljem selgub, et Patch on langenud ingel, kes ei ilmunud Nora ellu juhuslikult.
Sarjas on 4 raamatut:
  1. „Salajane“
  2. „Crescendo“
  3. „Vaikus“
  4. Finale
Rohkem informatsiooni on võimalik leida näiteks Wikipediast või autori koduleheküljelt.


„Salajane“

      Ükski koolivend polnud kunagi suutnud Norat võluda, ükskõik kui palju tema sõbranna Vee selle nimel ka pingutas. Seda hetkeni, kui saabus Patch. Patchi naeratus ja pilk, mis Norast justkui läbi vaatas, tõmbas teda kõigest hoolimata poisi poole.
      Kuid pärast mitut hirmuäratavat vahejuhtumit pole Nora enam kindel, keda usaldada. Tundub, nagu oleks Patch alati seal, kus Noragi, ning teaks temast rohkem kui keegi teine. Nora ei suuda otsustada, kas langeda Patchi käte vahele või põgeneda.
      Ja kui tüdruk püüab hingepõletavatele küsimustele vastuseid leida, selgub iga sammuga, mis tõele lähemale viib, et see tekitab temas veel suuremat rahutust. Nora leiab end keset iidset lahinguvälja surematute ja langenute vahel ...


     Sounds cheesy? Jah, kindlasti. Teos oli köitev ja raske oli käest panna, kuid tundus kohati vast liiga klišeelik. Tüdruk, probleemne poiss, keelatud armastus, salapära – tundub tuttav. Vahe nö tavalise armastusromaaniga ongi inglite olemasolu ja kõik nendega seonduv. Mulle meeldib lugeda fantaasiamaailmast, kuid ei ütle ära ka klassikast nagu Remarque, Austen jne. Paljud kaasaja autoridki kirjutavad väga huvitavalt. Antud teoses häiris esiteks peategelase nimi (Nora), millega isegi teise raamatu lõpuks ei suutnud harjuda. Usun, et päris paljudele meeldib, kui karakterite iseloomu lahatakse ning ka mina kuulun sinna punti, ent isiklikult sooviksin, et raamatus oleks tegelaste välimust rohkem kirjeldatud. Kui loen, olen justkui filmis: pilt jookseb erinevatel plaanidel. Raske oli ette kujutada, kui polnud midagi erilist, mille järgi seda teha. Üksikud tunnused nagu nt tumedad kergelt lokkis juuksed või kurvikas keha ning blondid juuksed ei loo vast kellelegi õiget kujutluspilti. Vihkan, kui raamat keskendubki ainult kirjeldustele või need kestavad üle mitme lehekülje („Jumalaema kirik Pariisis“ on selle ideaalne näide, kus Hugo kirjutas vähemalt kümmekond lehekülge Pariisi väljanägemisest ja üksikutest detailidest.. Kui tahaksin tutvuda arhitektuuri ajalooga, loeksin vastavaid raamatuid. Kuigi pean tunnistama, et muidu on see romaan on üpriski hästi üles ehitatud). Antud teoses meeldis, et see oli fast-pace (kiirelt edenev) ning kirjeldusi oli mõnus lugeda, illustreerivat teksti polnud liigselt. Võib-olla häiris veel, et tegelaste hingeellu polnud piisavalt süviti sisse mindud, ent järjes on peategelastega võimalik lähemalt  tutvuda, eks sarjade puhul olegi esimene raamat sissejuhatuseks, teistes minnakse aina sügavamale.

Tegelased:

Meeldisid:
Patch. Tegelaskuju, kellel on justkui mitu kihti. Poisi väliskest on mingil määral kooskõlas tema iseloomuga, aga tunnen, et on veel mitmeid külgi, millest lugeja esmapilgul (veel) teadlik pole. Ootan huviga, et lugeda rohkem tema minevikust. Patch on "ülim paha poiss". Kuigi üldjuhul meeldivad mulle temataolised tegelased (nt Adrian "Vampiiride akadeemiast")rohkem siis, kui neis on lisaks ka headust ja inimlikkust, nautisin seda karakterit. Ta kompas õhkõrna piiri solvangute ja sarkastiliste naljade vahel, suutes õnneks jääda sarkastiliseks ja humoorikaks. Tekitas ärevust.

Ei meeldinud:
Elliot. Kõige õudsem tegelane terve raamatu vältel ning seda mitte oma motiivide ja tegude poolest. Silmapilgukski ei uskunud, et ta on „hea“. Libe sell, kelle puhul minul küll mingit kaastunnet ei tekkinud. Õigemini ei tekkinudki temaga seoses tundeid, ta oleks justkui väärtuslikke lehekülgi raisanud. Julesi puhul tuli vähemalt mingigi kaastunne, tema puhul ei vähimatki. (Raha)Ahnus ajab upakile.
Marcie. Mõttetu, ülbe, ärahellitatud tütarlaps.

Raamatu treiler. Hinne:3/5

Lugemisjärjekord:
  1. „Salajane“
  2. „Crescendo“
  3. „Vaikus“
  4. Finale

**Raske on arvustada, kui suure osa teosest moodustab fantaasiamaailm, mis tegelikult ei eksisteeri ning milles kehtivad ühtlasi teistsugused reeglid. Pealegi on see minu esimene "arvustus", seega loodan, et keegi ei pahanda, et ma ei suuda oma mõtteid veel nii hästi kirja panna.

Wednesday, December 14, 2011

FM Radio, The Lumideers

To read in English, click on 'Read more'

Kuna ülikooli kõrvalt on esimesel semestril üllatavalt palju vaba aega üle jäänud ja kõik sõbrad-tuttavad tegelevad õppetööga, siis olen pidanud ise aega surnuks lööma. Hiljuti alustasin „Hart of Dixie“ vaatamist. Kuulan vahel kantrimuusikat (mitte küll liigses koguses) ning olen tänu HOD’le avastanud uusi huvitavaid artiste, kellest varem kuulnudki polnud. Üheks neist on FM Radio, kelle lugu „Lead Me Home“ kummitas mind mitu päeva. Teiseks leidsin sellise esitaja nagu The Lumineers. Mõlemad bändid on rahulikumale kuulajale, arvan, et parim on neid kuulata pärast väsitavat päeva puhates. Palju positiivseid ja rõõmsaid meloodiaid.

FM Radio
  • Asutatud: 2010
  • Liikmed: Schuyler Fisk, Tim Myers
  • Tim on olnud sellisted bändides nagu OneRepublic, Snow Patrol, MoZella (kõik kuuluvad ka minu lemmikute hulka), tema soololaule leiab sellistest sarjadest nagu „Grey Anatoomia“, „Erapraksis“
  • Schuyler on olnud tuuril näiteks Sheryl Crowga
  • Fiski lugu „Paperweight“ on filmi „Kallis John“ üheks soundtrackiks
  • 2 muusiku esimene koostöö oli looga „Be My Only“, mis mängis Hilda pulmas sarjas „Inetu Betty“
  • Schuyler Fisk on ühtlasi ka näitleja, osalenud näiteks sarjas „One Tree Hill“
P.S. Suhteliselt raske on selle bändi kohta infot hankida, sest FM Radio ei ole just väga originaalne nimi ning igast muud informatsiooni kipub rohkem ette hüppama kui seda, mida parajasti vaja. 

The Lumineers

  • Asutatud: 2002 ? Pärast venna surma otsustasid Jeremiah ja Wesley leida leevendust muusikast
  • Liikmed: Wesley Schultz, Jeremiah Schultz, Neya Pekarek
  • Algul püüdsid poisid läbi lüüa New Yorgis, hiljem koliti Denverisse, kus nendega liitus kohalik Neya
  • Wes joonistas noorena ning praegugi tegeleb kunstiga


Arvan, et ei hakka nende lugu ümber jutustama, bändi kodulehel on väga südamlikult ja lihtsas inglise keeles kõik kirja pandud
 




Welcome, Welcome!

Hey! Tegin uue blogi selleks, et kõik loetu/vaadatu/kuuldu kirja panna ja ühtlasi ei risusta ma selle tegevusega siis ka oma teist blogi. Ütlen kohe ära, et see on vaid m i n u arvamus asjadest ja see ei peagi alati teiste omaga ühtima. Eelkõige tegin lehekülje enda jaoks, et mäletaksin hiljem, mis raamatuid/filme olen lugenud/vaadanud ning kui kunagi kauges tulevikus nt mõne teose siit samast listist kätte olen võtnud, saan võrrelda endisi ja (tulevikus siis) praeguseid arvamusi. Ilmselgelt pole mul mõtet rääkida kõikidest teostest, mida praeguse hetkeni lugenud olen, kuid alustaksin vist nendega, mis kõige rohkem meeldinud on (ja s.o. hiljuti loetutega, väga vanu ei mäletagi). Praegu on mõned raamatud pooleli, küll siis hiljem tutvustan neid. Ja kui muusikat lisan, siis probably (kui meeles on ja aega jagub) kirjutan iga kord (uue) esitaja kohta mõned faktid ja võib-olla ka veidike backround story’t. Sounds good? Hästi, no vaatab, mis sellest välja tuleb. Filmidest nii palju, et õudukaid ei vaata, muude filmidega on vast kõik ok. Kuigi blogi on peamiselt minu isiklikuks kasutuseks, siis loodan, et mõni teist leiab ka mingi raamatu või filmi, mis tundub huvitav, võib-olla avastate uusi artiste ja väga tore oleks, kui miski siin loetust inspireeriks kedagi midagi huvitavat ja ilusat tegema. Päikest! :)

Hey! In this blog I express my opinion on things and just to make things clear: it doesn’t have to match anyone else’s. Books? I guess I’ll start posting about some books I’ve reacently read. Music? When I add new artists, I’ll probably add some facts or something about the performer. Films? Don’t watch any kind of horror movies. Sorry, I just have a very lively imagination: for instance, every shadow turns into a scary monster etc so I tend to make my life easier by not watching any of these. What else? I made this blog mainly for myself, but it’d be really awesome, if something in this blog inspires you to do something creative, interesting and beautiful. Have a great day, everyone! :)