Salajane

Hästi, siin on minu esimene ülevaade teosest (pigem sarjast, kuna kohe-kohe järgnevad 2 järgmist teost sellest saagast). Sattusin raamatukogus uudistades juhuslikult ühe raamatu otsa. Enamasti tean, mida otsin, kuid sel korral uitasin niisama ringi ja otsisin lugemismaterjali. Minu jaoks on tähtis ka teose väljanägemine, see peab olema kutsuv, sest täiesti tavaline kaas ei tõmba ligi. Imelikud kiiksud: loen alati raamatu viimase lause ning pööran siis esimesele leheküljele ning loen ja otsustan, kas tahan lugeda või mitte. Komistasingi teose „Sajalane“ otsa ja kaas, tutvustus kutsusid lugema. Lasin silmadega alguse üle ja kuna see tundus kutsuv, laenutasin. Olen ka juba järje läbi saanud, mõlema jaoks kulus kokku 2-3 päeva.

Kõigepealt siis sarjast endast. Arvan, et see on sobilikum inimesele, keda huvitab fantaasiamaailm, samas ka reaalsus (tegelaste eraeluprobleemid on läbi hummaanse pilgu), noorsugu, mingil määral ka müüdid, legendid jms. Tegemist on Becca Fitzpatricku sulest ilmunud „The Hush Hush“ sarjaga. Autor keskendub noore keskkoolitüdruku Nora Grey elule (tegevus käib ühtlasi ka tema silmade läbi), kelle elu muutub põnevaks ja ohtlikuks pärast seda, kui ta alustab suhtlmist uue  ja salapärase kaasõpilase Patchiga. Hiljem selgub, et Patch on langenud ingel, kes ei ilmunud Nora ellu juhuslikult.

Sarjas on 4 raamatut:

1. „Salajane“
2. „Crescendo“
3. „Vaikus“
4. „Finale“

Rohkem informatsiooni on võimalik leida näiteks Wikipediast või autori koduleheküljelt.

„Salajane“

      Ükski koolivend polnud kunagi suutnud Norat võluda, ükskõik kui palju tema sõbranna Vee selle nimel ka pingutas. Seda hetkeni, kui saabus Patch. Patchi naeratus ja pilk, mis Norast justkui läbi vaatas, tõmbas teda kõigest hoolimata poisi poole.
      Kuid pärast mitut hirmuäratavat vahejuhtumit pole Nora enam kindel, keda usaldada. Tundub, nagu oleks Patch alati seal, kus Noragi, ning teaks temast rohkem kui keegi teine. Nora ei suuda otsustada, kas langeda Patchi käte vahele või põgeneda.
      Ja kui tüdruk püüab hingepõletavatele küsimustele vastuseid leida, selgub iga sammuga, mis tõele lähemale viib, et see tekitab temas veel suuremat rahutust. Nora leiab end keset iidset lahinguvälja surematute ja langenute vahel ...

     Sounds cheesy? Jah, kindlasti. Teos oli köitev ja raske oli käest panna, kuid tundus kohati vast liiga klišeelik. Tüdruk, probleemne poiss, keelatud armastus, salapära – tundub tuttav. Vahe nö tavalise armastusromaaniga ongi inglite olemasolu ja kõik nendega seonduv. Mulle meeldib lugeda fantaasiamaailmast, kuid ei ütle ära ka klassikast nagu Remarque, Austen jne. Paljud kaasaja autoridki kirjutavad väga huvitavalt. Antud teoses häiris esiteks peategelase nimi (Nora), millega isegi teise raamatu lõpuks ei suutnud harjuda. Usun, et päris paljudele meeldib, kui karakterite iseloomu lahatakse ning ka mina kuulun sinna punti, ent isiklikult sooviksin, et raamatus oleks tegelaste välimust rohkem kirjeldatud. Kui loen, olen justkui filmis: pilt jookseb erinevatel plaanidel. Raske oli ette kujutada, kui polnud midagi erilist, mille järgi seda teha. Üksikud tunnused nagu nt tumedad kergelt lokkis juuksed või kurvikas keha ning blondid juuksed ei loo vast kellelegi õiget kujutluspilti. Vihkan, kui raamat keskendubki ainult kirjeldustele või need kestavad üle mitme lehekülje („Jumalaema kirik Pariisis“ on selle ideaalne näide, kus Hugo kirjutas vähemalt kümmekond lehekülge Pariisi väljanägemisest ja üksikutest detailidest.. Kui tahaksin tutvuda arhitektuuri ajalooga, loeksin vastavaid raamatuid. Kuigi pean tunnistama, et muidu on see romaan on üpriski hästi üles ehitatud). Antud teoses meeldis, et see oli fast-pace (kiirelt edenev) ning kirjeldusi oli mõnus lugeda, illustreerivat teksti polnud liigselt. Võib-olla häiris veel, et tegelaste hingeellu polnud piisavalt süviti sisse mindud, ent järjes on peategelastega võimalik lähemalt  tutvuda, eks sarjade puhul olegi esimene raamat sissejuhatuseks, teistes minnakse aina sügavamale.

Tegelased:

Meeldisid:

Patch. Tegelaskuju, kellel on justkui mitu kihti. Poisi väliskest on mingil määral kooskõlas tema iseloomuga, aga tunnen, et on veel mitmeid külgi, millest lugeja esmapilgul (veel) teadlik pole. Ootan huviga, et lugeda rohkem tema minevikust. Patch on "ülim paha poiss". Kuigi üldjuhul meeldivad mulle temataolised tegelased (nt Adrian "Vampiiride akadeemiast")rohkem siis, kui neis on lisaks ka headust ja inimlikkust, nautisin seda karakterit. Ta kompas õhkõrna piiri solvangute ja sarkastiliste naljade vahel, suutes õnneks jääda sarkastiliseks ja humoorikaks. Tekitas ärevust.

Ei meeldinud:

Elliot. Kõige õudsem tegelane terve raamatu vältel ning seda mitte oma motiivide ja tegude poolest. Silmapilgukski ei uskunud, et ta on „hea“. Libe sell, kelle puhul minul küll mingit kaastunnet ei tekkinud. Õigemini ei tekkinudki temaga seoses tundeid, ta oleks justkui väärtuslikke lehekülgi raisanud. Julesi puhul tuli vähemalt mingigi kaastunne, tema puhul ei vähimatki. (Raha)Ahnus ajab upakile.

Marcie. Mõttetu, ülbe, ärahellitatud tütarlaps.

Raamatu treiler. Hinne:3/5

Lugemisjärjekord:

1. „Salajane“
2. „Crescendo“
3. „Vaikus“
4. „Finale“

**Raske on arvustada, kui suure osa teosest moodustab fantaasiamaailm, mis tegelikult ei eksisteeri ning milles kehtivad ühtlasi teistsugused reeglid. Pealegi on see minu esimene "arvustus", seega loodan, et keegi ei pahanda, et ma ei suuda oma mõtteid veel nii hästi kirja panna.