Sõna otseses mõttes elu eest võitlemine oli küll kurnav, kuid vähemalt sai Nora tänu sellele endale salapärase ja imekena kaitseingli! Kuid Patch on tabamatum kui iial enne (kui see üldse võimalik on), ja mis veelgi hullem, veedab üha rohkem aega Nora vihavaenlase Marcie Millariga.
Lisaks on kuueteistkümneaastasel Nora Greyl vaja kergitada saladuseloor oma isa surma asjaoludelt.
Nagu varasemast selgus, meeldis mulle teine osa palju enam. Meeldis, et autor oli piisavalt julge, et lahutada paar juba teises raamatus, mitte jätta nad kokku. Selles osas sain rohkem aimu, kes need tegelased tegelikult on ja mida nad läbi on elanud. Nora (how weird is this name in this novel? Meenutab igal korral, mil seda nime näen, Ibseni „Nukumaja“ peategelast, kes antud romaani kohe kuidagi ei sobitu) igatsus isa järgi ja tema reageering isa „nägemisele“ oli hästi välja joonistatud. Kui esimeses osas vaid naeratasin mõnel korral, siis järje puhul naersin päris mitu korda valjult. Vee tegelaskuju oli vaimukam, huvitavam. Mulle meeldib, et Nora ja Vee ei ole ühesugused: nad on justkui ühe mündi kaks külge. Vee on arutu, spontaanne, ütleb välja kõik, mida mõtleb. Temaga on tore koos olla. Nora aga on kaalutlevam, üldjuhul mõtleb, enne kui tegutseb ja ei usalda kõiki nii nagu Vee. Talle meeldib õppida ja lugeda, samal ajal kui Veele meeldib väljas käia ja mõnusalt aega veeta. Ise samastun rohkem Noraga, seepärast meeldibki mulle ümbritseda end Vee-sarnaste iniestega, kuna tänu neile tundub kõik lõbusam ja mõnusam. Süžee puhul häiris, et toodi juurde liiga palju uusi tegelasi ja see ei lasknud autoril keskenduda piisavalt algsetele karakteritele. Marcie ja Nora vahelist seost ei näinud ette tulemas, küll aga teadsin enne teose poole peale jõudmist, kes peategelast jahib, kuid ei olnud kindel motiivides. Siiski, mulle meeldis, et tegelastevahelised seosed/suhted muutusid komplitseeritumaks, mitte ei jäänud lihtlabasteks ja pealiskaudseteks. Raamatu koondhinde tõmbas minu jaoks alla peategelase arutu ja lapsik käitumine, mis kohati oli täiesti arusaamatu, sest tema iseloom läks teguviisidega vastuollu. Teos jäi kohati liiga lapsemeelseks (siinkohal ei mõtle ma mitte 12-aastaseid, vaid pigem 16-aastaseid noori), ent autor tõi sisse kriminaalromaanile omaseid elemente, mis tegevustikku tasakaalustasid. Kui armukadetsemist ja lapsemeelsust poleks nii palju olnud, oleksin andnud hindeks 3,5.
Tegelased:
Meeldisid:
Patch. Jällegi, tema müstilisus ja tundmatus (lugeja jaoks) „made the book for me“. Ei jäänud kordagi uskuma, et ta on halb, oli näha, et ta hoolib ja tahab aidata ning on kõigeks valmis, ent ei saa paraku täpsustada oma tegemisi ja käimisi ilmselgete piirangute tõttu. Tema puhul meeldib just see romantismile omane kooslus, kus head pole halvata. Üldjuhul on igaühes midagi head, midagi halba, ent Patch on väga keerulise iseloomuga ja minevikuga karakter, kes sarja jooksul muutub üha humaansemaks, kuigi füüsiliselt ei saa ta midagi tunda, tekivad emotsioonid, mille eest ei saa põgeneda.
Vee. Lõpuks ometi keegi, kes teeb süngema loo veidikenegi lõbusamaks. Tema puhul häirib mind kõige enam naiivsus, kuid selliseid inimesi on üpriski palju, seega toob see lisaks naerule loosse ka reaalsust.
Ei meeldinud:
Scott. Tüütu tegelane, kelle puhul lihtsalt raisati lehekülgesid. Tean, et autor tahtis teda kujutada kui armast venda, aga mul ei tekkinud mingitki empaatiat tema vastu. Autor ei läinud piisavalt süviti. Samas ei olnud ta ka liiga pealiskaudne ja ei rutatud tema loo rääkimisel, aga mina ei suutnud emotsionaalsel tasemel selle karakteriga samastuda.
Nora. Võib-olla leian temas palju ennast. Näiteks uhkus. Uhkuse tõttu juhtusidki paljud asjad (ma ei taha eriti spoilida, seepärast üritan täpsustustest hoiduda), millel olid halvad tagajärjed ja mille tõttu ta lisaks enda elule ka sõbrad (ja võõrad nt Delphicu lõbustuspargis teose lõpuosas) ohtu seadis. Tegelikult ma ei liigitaks teda siia kategooriasse (tegelased, kes ei meeldinud), aga ütleme nii, et ta häiris mind veidike. Jäärapäine. Kõige vähem meeldis tema juures Patchi arutu süüdistamine, aga armastus on pime ja ratsionaalselt mõelda on raske, seega võib vast andeks anda.
