Shattered Souls

Ilus kaanekujundus

Originaalpealkiri: Shattered Souls
Autor: Mary Lindsey 
Ilmumise kuupäev: December 8th 2011
Kirjastaja: Philomel/Penguin
Lisa endale: Goodreads
Osta: Amazon | Book Depository

A thrilling debut story of death, love, destiny and danger

Lenzi hears voices and has visions - gravestones, floods, a boy with steel gray eyes. Her boyfriend, Zak, can't help, and everything keeps getting louder and more intense. Then Lenzi meets Alden, the boy from her dreams, who reveals that she's a reincarnated Speaker - someone who can talk to and help lost souls - and that he has been her Protector for centuries.

Now Lenzi must choose between her life with Zak and the life she is destined to lead with Alden. But time is running out: a malevolent spirit is out to destroy Lenzi, and he will kill her if she doesn't make a decision soon.

Ehh.. Sel raamatul oli tohutult potentsiaali. Ma tõesti tahtsin väga, et see raamat mulle meeldiks. Meeldiski. Tahtsin seda lugeda ja ootasin kannatamatult õhtupoolikut, et raamatut jälle lugeda. Jah, potentsiaali oli, kuid millestki jäi siiski vajaka.

Lugu oli iseenesest päris kiire ja voolav, kuid kirjutamisstiil absoluutselt mitte – miski teksti ülesehituses tundus nagu puudu olevat. Olen üks neist, kellele meeldivad inimestevahelised dialoogid, aga siin oleksid nö täitvad laused justkui puudunud: polnud võimalik aru saada, kus suhtlus aset leiab, kuidas, milline on miimika jne. Kõik tundus ligadi-logadi.

Lugu oli aga üpriski huvitav, voolav ja enda sisse imev. Kahjuks ei saa ma seda aga tegelast kohta väita, sest kõik neist mulle ei sümpatiseerinud. Meeldis Alden. Ei meeldinud Zak (üldse ei saanud temast aru ja leidsin, et ta on kohati väga imelik, kuid mingil määral tundus, et temast on jõuga sellise natuuriga karakter tehtud. Võib-olla on asi lihtsalt minus, aga tema tegevusliini lõpus käis mul küll peast läbi mõte: „Mis just juhtus???“). Lenzi vastu on mul segased tunded. Ta oli oma tegevusalal uus – mälestused eelmisest elust puudusid, tal polnud õrna aimugi, mida ta teeb, kartis jne – selle kõik võin veel andestada, kuid ma ei saa andestada seda, et Lenzi oli Aldenit tundnud umbes kaks sekundit ja juba jooksis ta kahe poisi vahel edasi-tagasi. Mh?? Jaa, jaa! Neil, Aldenil ja Lenzil, oli imeline side ja lugejana tundsin seda ka, kuid Lenzi ei mäletanudki teda ja minu arvates oli see naljakas, kuidas ta Aldenit ei uskunud ja näha ei tahtnud, aga siis järgmisel hetkel naeris temaga ning lahkus nn. tundmatu noormehega, jättes oma poiss-sõbra üksinda. Tõesti! Kogu tema olukord oli üks suur-suur segadus.

Ma ei oskagi välja tuua, mis mind selle raamatu juures nii väga (peale kirjutamisstiili, mis oli täiesti kohutav ühe kirjaniku kohta) häiris, aga miski tegi seda väga. Ma tõesti tahtsin, et see teos meeldiks mulle rohkem ja mul on kuidagi halb või nukker tunne, et seda ei juhtunud.

Ma ei ütleks, et ma seda raamatut ei soovita – see oli kohati lõbus, noortemeelne, põnev. Polnud kõige hullem. Isegi, kui „Shattered Souls“ mulle nii väga ei meeldinud, siis ei tähenda, et see ei võiks kellelegi teisele meelt mööda olla. Võib ikka. Kahjuks polnud see lihtsalt minu maitse jaoks.

Hinne: 2/5.