Sunday, March 11, 2012

Half-Blood


Lahe kaanekujundus
The Hematoi descend from the unions of gods and mortals, and the children of two Hematoi – pure-bloods – have godlike powers. Children of Hematoi and mortals – well, not so much. Half-bloods only have two options: become trained Sentinels who hunt and kill daimons or become servants in the homes of the pures.

Seventeen-year-old Alexandria would rather risk her life fighting than waste it scrubbing toilets, but she may end up slumming it anyway. There are several rules that students at the Covenant must follow. Alex has problems with them all, but especially rule #1:Relationships between pures and halfs are forbidden. Unfortunately, she's crushing hard on the totally hot pure-blood Aiden.

But falling for Aiden isn't her biggest problem – staying alive long enough to graduate the Covenant and become a Sentinel is. If she fails in her duty, she faces a future worse than death or slavery: being turned into a daimon, and being hunted by Aiden. And that would kind of suck.


„Half-Blood“ on peadpööritavalt mõnus ja üldsegi mitte igav lugemine, aga.. Jah, seal on üks suur aga. Olen kõik „Vampiiride akadeemia“ kuus raamatut läbi lugenud (ja seda mitmeid kordi) ning olen detailideni tuttav kogu selle sarjaga, seetõttu oli väga, väga häiriv, kui palju sarnasusi leidus Jennifer L. Armentrouti noortesarja esimesel osal Richelle Meadi romaanidega.

First off, Aiden meenutab mulle Dimitrit ja Seth on justkui Adrian v.a. liigse joomise ja tervendamisvõimeta. Aiden treenib Alexit samamoodi nagu Dimitri treenis Rose’i ning mõlemad mehed aitavad endast veidi nooremat tütarlast, et nende potentsiaali realiseerida, kusjuures mõlemad neist on põhjuseks, miks tüdrukuid koolist/kogukonnast välja ei heidetud. Mõlema treeningupaari vahel tärkavad tunded ja üllatus-üllatus, mõlemad suhted on keelatud. Dimitri ja Rose’i vahel oli takistuseks suur vanusevahe ja ühiskonna pahameel, kuigi suhe polnud otseselt keelatud, ei saanud nad koos olla, sest pidid kaitsma viimast Dragomiri ja Rose’i parimat sõbrannat, printsess Lissat. Adiden on aga puhast verd, Alex segavereline ning nende suhe on keelatud seadusega. Samuti nagu Rose ei tundnud Adriani vastu algul midagi, ei tunne ka Alexandria Sethi vastu midagi, ent mul on kahtlane tunne, et see ei jää nii.

Siis on veel asjaolu, et puhtaverelised on justkui moroid VA’st, kes asuvad ühiskonna pjedestaali kõrgemal astmel ja omavad võimu teatud elementide üle. Segaverelised on treenitud kaitsjad ja daimonite tapjad , kas see ei kõla mitte kahtlaselt saraselt dampiiride tähtsusega vampiiride ühiskonnas, kus viimased pidid moroisid kaitsma ja strigoisid tapma? Lisaks saab puhtaverelisi daimoniteks muuta ja daimonid elavad nendest nö joomise nimel, sest nad ei saa muud moodi elada (kuigi nad võivad ka nt segaverelistest toituda, siis ei paku see sama rahulolu kui puhtaverelistest toitumine). Sarnane lugu oli ka strigoidega.

Olgu nii, nagu on, lugu iseenesest on huvitav ja suhteliselt algusest peale paeluv, aga kui olete Richelle Meadi sarja lugenud, siis on raske paralleelidest mööda vaadata. Alexi elu muutub iga hetkega aina suuremaks piinaks ja mulle meeldis, et ta oli üks tugevamaid karaktereid, kellest lugenud olen. Alexandria on noor, aga imekspandavalt tugev. Tüdrukul on südikust ja selgroogu rohkem kui elukogenud täiskasvanul. Veel meeldis mulle, kui hea sõber Caleb oli ja kuidas ta Alexit igas olukorras toetas. Alex väärib nii head sõpra nagu tema.

Aprillis ilmub järg „Pure“ ja ootan juba selle sisu avastamist. Teaserid, mille Armentrout oma kodulehele on postitanud, tekitavad sõrmeotstesse sügeluse ja panevad südame kiiremini põksuma, sest need on nii huvitavad ja mõnusad. Armstrouti stiil on kerge ja lennukas, kuid mulle meeldis tema käekiri „Obsidianis“ veidike rohkem.

Igal juhul oli see mõnus lugemine ja kui olete lugenud Richelle Meadi vampiiride maailmast, siis tõenäoliselt naudite ka seda.

Armentrout postitab palju ka oma blogisse ning on seal avaldanud ka Aideni vaatenurgast esimese ja pool teisest peatükkist ning kuueteistkümnenda peatüki. (Soovitan viimat enne kogu teose läbimist mitte lugeda, liiga spoily).

Väjavõtteid:

“So? What are you going to do about it? Throw your mashed potatoes at me? I'm consumed by terror.”

“I was gonna be super pissed in the afterlife if I died a virgin in this crap hole.”

“Okay. I’m ready to move onto something else, like practicing with knives or defense against the dark arts. Cool things.”
“Did you just quote Harry Potter?”

“Are you lost? This isn't where they're handing out the free pregnancy tests.”

“It was just a hug, but gods, it meant so much. It meant everything.”


Hinne: 3/5.
Oleksin 4 pannud, aga oli liiga sarnane „Vampiiride akadeemiaga“ ja see ei tundunud lihtsalt aus. Aga olen üpriski kindel, et järg saab palju kõrgema hinde :)

Lugemisjärjekord:
  1. “Half-Blood“
  2. "Pure"
  3. “Deity“ (6. november)
  4. “Apollyon“ (kevad 2013)
  5. “Sentinel“ (sügis 2013)
“Daimon“ (eelraamat)
 “Elixir“ (Aideni POV, november 2012)

    No comments:

    Post a Comment