Bloodlines

Veri ei valeta... Sydney on alkeemik: üks neist inimestest, kes harrastavad maagiat ja tegutsevad kahe maailma, vampiiride ja inimeste, ühendamisega. Nad kaitsevad vampiiride saladusi ja inimelusid. Kui Sydney ühel ööl oma voodist äratatakse, arvab ta, et teda karistatakse keerulise liidu pärast dampiiriga Rose Hathaway. Selgub, et tegelik põhjus on palju hullem. Jill Dragomir – moroi kuninganna Lissa Dragomiri õde – on suures ohus ja ta tuleb ära peita. Sõja vältimiseks peab Sydney hakkama Jilli kaitsjaks ja valvajaks, esinema tema toakaaslasega kohas, kust kuninglikku vampiiri kõige viimasena otsitaks  – erakoolis Palm Springsis, Californias. Arvates, et Sydney ja Jill on ohutus paigas Amberwoodi seinte vahel, avastab Sydney, et jamad on alles algamas...

Olen lugenud läbi kõik „Vampiiride Akadeemia“ kuus osa ja sarjadest, mis räägivad vampiiridest, on minu jaoks see kindlasti kohal nr. 1. Põnevad süžeeliinid, huvitavad, keerukad ja mitmekihilised tegelased, vaimukus, kurbus, kannatused. Richelle Mead kirjutab suurepäraselt: voolav, kerge stiil, mis õhutab noori lugema ja ka järgmist raamatut kätte võtma. Rose,kelle vaatevinklist sarjas toimuvat edasi antakse, on mu lemmik kangelanna Katniss Everdeeni järel. Ta on tugev, iseseisev, jäärapäine, kohati hulljulge, vahel haavatav, armastav, hooliv ja tema süda on õiges kohas. Rose Hathaway teeb kõik selleks, et tema armastatud oleksid kaitstud, terved ja õnnelikud, isegi, kui see tähendab enda õnnest loobumist. Pärast Rose’i lugusid oli raske harjuda uue nö spin-off sarja „Bloodlines“, kus paljud tegelased on lugejatele tuttavad juba „Vampiiride akadeemiast“, peategelase Sydney’ga, kes on üsnagi stoiline, kinnine. Peab reeglistest alati kinni. Sydney tundub kohati emotsioonitu ja külm. Teose arenedes ta muidugi avab end ja kasvab seeläbi isiksusena. Kuigi Sydney on õpihimuline, tark ja armastab raamatuid (ja ajalugu), siis on mul ikkagi raske temaga samastuda või talle kaasa tunda. Loodan, et sarja järgmises osas „Golden Lily“ suudan teda rohkem mõista ja tundma õppida. Võib-olla on asi selles, et „Bloodlines“ keskendub paljuski alkeemikutele, kuid „Vampiiride akadeemias“ ei tundud ma nende vastu mingit huvi ja millegi pärast ei suutnud Mead minus ka selle teosega nende vastu huvi äratada.
Kohtame uusi tegelasi ja tutvume põhjalikumalt ja „Vampiiride akadeemia“ kõrvaltegelastega nagu Jill ja Eddie, lisaks ka Adrian, kes on üks minu lemmikuid tegelasi VA sarjast. Tema one-linerid on vaimukad, sarkastilised ja põhjapanevad. Ta ei karda olla temaise ja Adriani valu Rose’i pärast on südantlõhestav. Mulle meeldis Adriani „kadunud peatükk“  tegelikult rohkemgi kui „Bloodlines“ ise. Romaani vältel mõistab lugeja Adriani rohkem kui varem ja näeb, kuidas ta kasvab, areneb. Armastusliinid tunduvad mulle selles teoses kuidagi sunnitud.
Eddie pole mind varem eriti huvitanud, olen pidanud teda heaks sõbraks, keda endalegi tahta ja lojaalseks, heaks inimeseks, ent ta pole mu tähelepanu väga püüdnud. Nüüd hakkas ta mulle aga meeldima ja ma hoian pöialt, et tal kõik hästi lõppeks. Jillist, nagu Sydney’stki, pole ma eriti vaimustuses, ent loodan, et järgmises osas suudavad nad mind enda poolele võita.
Lugu iseenesest oli põnev. Ei teadnud, keda usaldada, keda kahtlustada. Õigemini, kahtlustasin umbes kolme-nelja tegelast, üks neist oligi halb, ent mitte nendel põhjustel, mida ootasin. Kuigi mõistsin enne Sydney’t, mis vastase motiivid on. Olin positiivselt üllatunud Sydney vastupanust ja võitlusvaimust, kuid tundsin Rose’ist rohkem puudust, kui oleksin arvatagi osanud.
Kahtlesin, kas tahan järgmist osa lugeda, kuna kuigi teos oli korralik, siis jäi ta minu jaoks liiga kaugeks ja peale Adriani ja Eddie polegi põhjust, miks tahaksin jätkata. Vähemalt sedasi ma arvasin. Kuni viimase lauseni. Oh, my! Olin suu ammuli ja järgmisel hetkel tundsin, kuidas suunurgad kerkivad ja ma ei suutnud viis minutit naeratust näolt pühkida. „Golden Lily“ – parem oleks, et tänu „Bloodlines’i“ lõpule on see põnev, vaimukas, pingeline, ootamatute süžeepöörete ja rivaalitsemisega. Tahaksin, et Richelle Mead took vahelduseks tagasi ka Christian Ozera, mu kõige lemmikum tegelane „Vampiiride akadeemia“ sarjast, kuid see tundub hetkel ebatõenäoline. Loodan siiski, et mingil hetkel on see võimalik. Seniks piisab mulle Adrianist, Eddiest ja ka ... ;).
Naudin siiani Richelle’i kirjutamisstiili ja olen üpriski rahul armastatud tegelaste uute katsumustega ning loen kindlasti ka juunis ilmuvat järge „Golden Lily“, eks siis näis, kas võtan kätte ka kolmanda raamatu. Korralik algus sarjale. Aa ja miks 2,5? Sest ma ei tundnud piisavalt suurt tõmmet Sydney suunas, kuid muud elemendid olid korralikud ja ma ei saa öelda, et mulle „Bloodlines“ ei meeldinud, mulle lihtsalt ei meeldi mina-tegelane niivõrd kui sellele sarjale eelnenud „Vampiiride akadeemia“ peategelane. Seepärast 2,5, muidu oleksin pannud hindeks 3.

Raamatu treiler. Hinne: 2,5/5.

P.S. Mulle absoluutselt ei meeldi selle raamatu treiler, aga eks peab leppima sellega, mis on.

Lugemisjärjekord:

1.  „Bloodlines“
2. „Golden Lily“