Armastus. Veri. Reetmine. Kättemaks.
„The Mortal Instruments“ sarja neljandas osas on panused kõrgemad kui elaes varem.
Algselt oli sari mõeldud triloogiana, kuid Cassie Clare’il oli liiga palju ideid ja lugusid, mida jutustada ning need poleks mahtunud väikestesse katkenditesse ja seetõttu otsustas ta kirjutada sarja kuueraamatuliseks. See on mingil määral bittersweet. Olen väga rõõmus, et kolmele osale tuleb lisa, ent algne trioloogia oli niivõrd hea, võimas ja paeluv, et raske on selle tasemeni küündida. Neljas raamat oli mõnus nagu alati, ent jäi kõvasti eelnenutele alla. Põhjuseid oli mitmeid:
- Raamat venis. Algus oli liiga aeglane ja tegevus soikus. Alles siis, kui 2/3 raamatust oli läbi, oli nii põnev, et ei tahtnud teost käest panna. Alles lõpus toimusid sündmused, mis olid ootamatud, hämmastavad ja tähtsad.
- Jace’i ängst käis lõpuks väga närvidele ja tema identiteedikriis on esinenud terve sarja vältel, Clare võiks selle loo juba lõpetada ja Jace’ile mõne muu sisuliini anda.
- Clary oli nii lapsik, kui üldse olla saab. Lõpuosas andsin talle küll andeks, kuid vahepeal oleks tahtnud tal õlgadest kinni võtta ja teda raputada ning küsida: „Mis sul viga on?!?!??!!!??“
- Surnud lapsed. Pfff.. See oli tõesti jube. Surnud imikutest lugeda ei ole tore.
- Selle osa villain polnud eriti bad ass. Jaa, ta suutis võidelda ja tema plaan oli suhteliselt okei, aga ta küündinud Valentine’i tasemele. Järgmises osas õnneks on uus ee.. kurikael.
- Pidev mineviku meenutamine tegelaste poolt.
- Magnuse ja Aleci puudumine poole teose jooksul tundub laisa kirjutamisena. Nad on üks loo peamiseid alustalasid ja uute tegelaste lugude jutustamine nende asemel ei toonud kindlasti lisapunkte.
- Kyle. Mulle ta meeldis. Jah, ta tegi minevikus vigu, aga kahetseb neid sügavalt ja erinevalt Jace’ist üritab ta neid heastada, mitte ei mõtle ainult olnule tagasi ja ei ela ahastuses.
- Isabelle ja Simon. Jep, Simonil on ka muid love intereste, aga loodan südamest, et ta on lõpuks Isabelle’iga. Mõningad momendid nende kahe vahel teose lõpus olid küll kurvad, ent armsad.
- Simoni ja Jace’i bromance.
Katkendid (neid oli nii palju, aga valisin algusest, rohkem spoiler-freed):
“I think,“ Clary interrupted, raising her voice, “that you should let him try out.“
Simon stared at her. “Why?“
“Because he is superhot,“ Clary said, to Simon’s Suprise. “And your band needs some sex appeal.“
“Thank you,“ said Simon. “On behalf of us all, thank you very much.“
“One of your girlfriends?“ Kyle asked curiously. “Was that readheaded chick at the garage one of them? Because she was cute.“
“No. That’s Clary; she’s my best friend.“ Simon pocketed his phone. “And she has a boyfriend. Like, really, really ,really had a boyfriend. The nuclear bomb of boyfriends. Trust me on this one.“
Simon shook his head as if to clear it. Since when did he know Jace well enough to be able to identify which gestures of his were characteristiv? It wasn’t as if they were friends. “You look lousy,“ he said.
Jace blinked. “Seems an odd time to start an insult contest, but if you insist, I could probably think up something good.“
“Jesus,“ said Kyle. “You’re a Shadowhunter?“ He looked at Simon. “The cute readheaded girl who was with you in the garage – she’s a Shadowhunter too, isn’t she?“
Taken aback, Simon nodded.
“You know, some people think Shadowhunters are just myths. Like mummies and genies.“ Kyle grinned at Jace. “Can you grant wishes?“
The fact that Kyle had just called Clary cute did not seem to have endeared him to Jace, whose face had tightened alarmingly. “That depends,“ he said. “Do you wish to be punched in the face?“
Hinne: 4/5.
Lugemisjärjekord:
- "City of Bones"
- "City of Ashes"
- "City of Glass"
- "City of Fallen Angels"
- "City of Lost Souls"
- "City of Heavenly Fire"
No comments:
Post a Comment