Värin

Huntidest on palju raamatuid kirjutatud, aga üldjuhul pole need väga tõetruud, kõik on üle võlli keeratud ja isegi, kui lugu on kaasahaarav, on raske uskuda, et sellised asjad ka päriselt juhtuda võiksid, kuigi ega muidu ei kuuluks need ka ulme-fantaasia žanrisse. Maggie Stiefvater, ameerika kirjanik, on Mercy Fallsi huntide loo väga kenasti ümbritseva maailma ja loodusseaduste peale üles ehitanud. Huntide lugu tundus reaalsena peamiselt kahel põhjusel:

1. Pole mingit suguvõsa hundistumist (nagu näiteks Twilightis), hundiks muutud, kui sind hammustatakse
2. Muundumine inimesest hundiks  toimub sõltuvalt temperatuuris (ja aastaajast): mida külmem ilm (ka näiteks väikesed tuuleiilid ukse avamisel jms suudavad keha mõjutada), seda suurem tõenäosus on muunduda, suvel on võimalik aga inimese kehas viibida.. mida vähem oled hunt olnud, seda kauem saad inimene olla, mis tähendab, et iga muundumisega jääd aina kauemaks hundiks, kuni mingil hetkel ei muutugi enam tagasi.

Mercy Fallsi huntide sarjas on kokku 3 teost ja autori sõnul ühtegi juurde ei tule (hoolimata naljast, mis 1. aprillil suhtlusportaali facebook üles ilmus):

1. „Värin“
2. „Palavik“
3. „Igavesti“

„Värin“

Grace on aastaid vaadanud oma maja taga metsas elavaid hunte. Üks kollaste silmadega hunt vaatab alati vastu. Ta tundub Grace’ile väga tuttav, aga tüdruk ei taipa, miks.
Samil on kaks elu. Hundina pakub ta sõnatut seltsi tüdrukule, keda armastab. Inimesena ei julge ta armastatule kunagi läheneda ... kuni praeguseni.
Kui Grace’i ja Sami armastus ilmsiks tuleb, peavad mõlemad võitlema, et Sam jääks inimeseks, mitte hundiks. Kuid see tähendab, et neil tuleb silmitsi seista armilise mineviku, hapra oleviku ja võimatuna näiva tulevikuga.

Esimene osa  meeldis kõige enam, oli originaalne ja kaasahaarav. Algul olin skeptiline ja  arvasin, et võib-olla armastuslugu Sami ja Grace’i vahel liigub liialt kiiresti, aga see ei seganud kuidagi lugemist. Kui lugesin Jodi Picoultic sulest ilmunud teost  „Oma õe hoidja“, ei meeldinud mulle, kuidas autor oli lahendanud teose ülesehituse. Raske oli kõigi pereliikmete ja lisaks ka veel advokaadi ja sotsiaaltöötaja pilgu läbi raamatu sündmustega kaasa mõelda ja kõigiga emotsionaalselt samastuda. Maggie Stiefvater on oma romaanid selles sarjas sarnaselt üles ehitanud, ent esimeses osas jutustavad oma lugu vaid Grace ja Sam, seega on kergem tegelasi ning nende läbielamisi mõista, neile kaasa tunda, kaasa ergutada. Kergem mõista nende minevikku ja olevikku. Mulle meeldis, et kumbki neist polnud ideaalne ja kummalgi neist polnud kõik korras: üht neist oli vanemate poolt lapsepõlves julmalt piinatud ja see kummitas teda ka olevikus; teine, 17-aastane noor, pidi küllaltki kiiresti suureks kasvama, olema iseseisev ja mitte tahtlikult hoolitsema oma vanemate eest ja justkui neid kasvatama. Sam ja Grace on üksteise jaoks olemas. Nad ei vaja ega taha midagi muud, kui kedagi armastada, jumaldada; kedagi, kes kuulab ja lohutab. Nad leiavad selle üksteises ja kui lugesin, ei tahtnud, et nende lugu lõppeks, kuigi teadsin, et vaid armastuse toel pole võimalik kõikidele raskustele vastu seista. Kui esimesele osale poleks lisa tulnud, oleksin võib-olla isegi rõõmsam olnud, kuna see lõpp jättis fantaasiale palju ruumi ja otsad olid justkui lahti ja samas kinni. Kui kõiki kolme osa ei viitsi lugeda, siis esimest soovitan küll, eestikeelne variant on samuti olemas. Muideks, raamatu kaas on erakordselt ilus ja pilkupüüdev! Üks mu lemmikuid.

Raamatu treiler. Hinne: 5/5

Lugemisjärjekord:

1. „Värin“
2. „Palavik“
3. „Igavesti“