Igavesti

UK kaanekujunduse näide. Eestikeelse
pealkirjaga niikuinii hetkel pole.

Lõpp bestsellerist trioloogiale „Värin“. Esimeses osas leidsid Sam ja Grace teineteist. Teises võitlesid nad kokkujäämise nimel. Nüüd, kolmandas osas, on panused kõrgemad kui kunagi varem. Hunte jahitakse. Elud on ohus. Ja armastusest kinni hoida on aina raskem ja raskem, sest surm tuleb aina lähemale.

Kolmandat osa on hetkel (veel, tõenäoliselt ilmub see lähiajal ka eestikeelsena) võimalik lugeda vaid ingliskeelsena (või ka mõnes muus keeles, kui välismaalt tellida ja inglise keelt eriti ei oska). Raamatu algus venis ja venis ning leidsin ühel hetkel, et elan rohkem kaasa Cole’i ja Isabele’i loole kui Samile ja Grace’ile, sest Sam oli 2/3 teosest üksinda ja masenduses, Grace, well, temaga olid hoopis teised lood. Enamiku ajast ei teadnudki, mis temaga toimub. Trioloogia lõpp hämmastas mind, sest olin alguses kindel, et kõik pääsevad eluga, aga viimases peatükis polnud ma selles üldse nii veendunud. Isabeli isa ajas mul vahepeal närvi ikka nii mustaks, et õhh. Arvasin kusjuures, et see politseinik, kes Samile abi pakkus, reedab neid ja ajab hundid lõksu, seepärast olin ka positiivselt üllatunud, kui ta vapralt huntide poolele asus ning süütuid (niivõrd-kuivõrd, mõni neist polnud just väga süütu.. khm-khm, Shelby, khm-khm) inimesi, kes muundumise needusega elama peavad, aitas. Mõtlesin tõsimeeli, et ainult kolm peategelast pääsesid eluga ja lootsin südames, et võib-olla on õhkõrn võimalus, et see pole nii, aga olgem ausad, olukord tundus (ja oligi!) väga lootusetu. Olgem ausad, olin kurb. Mulle meeldis Sami ja Isabeli sõprus ning Isabeli ja Grace’i sõprus.Grace oli neliku süda. Ta sidus omavahel kokku justkui 3 erinevat nöörijuppi: ühe siidise, ent jäiselt sinise, ühe musta, rebenenud lindi ja ühe, mis oli imeilusalt kollane, kuid määrdunud ja tuhmunud. Isabel oli külm ja kauge, kuid avas end tänu Grace’ile ja kasvas isiksusena kõige enam. Cole oli see-eest mitte just külm, aga ükskõikne, teda ei huvitanud miski muu peale iseenda ja Grace (ning ka Sam ja Isabel) aitasid tal mõista, miks teiste eest seismine ja nendest hoolimine on tähtis, kui palju see inimesele pakub. Lõppude lõpuks on inimene ju sotsiaalne loom ja ei talu üksindust. Sam oli armastav ja hooliv, kuid ei lasknud just palju inimesi endale ligi, Grace suutis talle pakkuda kõike, mis Sami elust varem puudus ja suunas teda teele, kus paistis tulevik, mitte ainult mineviku armid, mis poissi kammitsesid. Ta aitas tal üle saada hirmudest, mis olid põhjustatud lapsepõlvetraumadest ja üksinduse hirmust. Arvan, et lemmikut tegelast sarjast on raske esile tõsta, sest lõppkokkuvõttes võitsid nad kõik mu südame, aga võib-olla läks kõige rohkem hinge Isabeli lugu. Ta oli algul täiesti võõras (esimeses osas). Üleolev, isekas ja jäärapäine. Ta kasvas kolme raamatu jooksul kõige rohkem (Cole samuti). Sarja lõpuks olid tal sõbrad. Isabel oli arenenud hoolivaks, kaastundlikuks ja tugevaks inimeseks ning mul oli hea meel, et tema jaoks kõik siiski hästi lõppes.

Raamatu treiler. Hinne: 4/5

Lugemisjärjekord:

1. „Värin“
2. „Palavik“
3. „Igavesti“

Kokkuvõtteks võin öelda nii palju: lugesin kõik kolm raamatut läbi. Enim meeldis esimene. Teised kaks ei küündinud sellele tasemele, ent kokkuvõttes võin öelda, et üpriski hea sari. Polnud eriti supernatural tegelikult (hästi, päriselus ju libahunte ei eksisteeri, aga arvestades, milliseid raamatuid/sarju lugenud/vaadanud olen, siis oli see ikka väga tagasihoidlik), põhines rohkem emotsioonide edasi andmisel ja tegelaste sisemaailma paljastamisel. Väga meeldisid kirjeldused! Need olid lihtsalt loetavad, aga huvitavad ja omapärased. Tekitasid mõnusa miljöö ja seetõttu oli kerge raamatuga ühte sulanduda.