Sam ja Grace on lõpuks koos, kuid peavad kokkujäämise nimel võitlema. Samile tähendab see silmitsi seismist oma hundiminevikuga, Grace’ile aga leppimist üha ebakindlama tulevikuga.
Nende maailma on lisandunud uus hunt – Cole, kes oma valusa ja ohtliku mineviku pärast näibki eelistavat hundi elu inimese omale. Nii Sami, Grace’i kui ka Cole’i jaoks on elu lakkamatu võitlus kahe jõu – hundi ja inimese – vahel. Neid seob vastastikune armastus, kuid kas sellest piisab?
Teine raamat oli nõrgem kui esimene, minu arvates, ja kuigi esimeses jaos hakkas mulle Isabel meeldima, siis tema mõnevõrra külm ja kalk olek jätsid ka minu külmaks, kui autor tüdruku silmade läbi sündmusi kajastas. Cole’iga ei suutnud ma mingit kontakti luua ja see vist tõmbaski teose väärtuse alla. Tema tume minevik ei kõigutanud mind, püüdlused kõigest eemale saada ja ükskõiksus teda ümbritsevate inimeste suhtes samuti mitte. Kogu see narkootikumide, ükskõiksuse jms pidev nämmutamine kaotas lõpuks oma väärtuse ja ma lihtsalt ei jaksanud seda enam lugeda. Raamatu lõpu poole toimunud sündmused siiski äratasid minus tema vastu mingit huvi, ent seegi jäi pealiskaudseks. Teoses olid mõned momendid, mis särasid teistest üle, kuid osa oli nagu must plekk valgel riidel, rikkus kõik ära. Aga see on ju vaid minu isiklik arvamus, olen kindel, et paljudele siiski meeldis teine osa väga, mõnele võib-olla isegi rohkem kui esimene. Mulle meeldis, et rollid vahetusid ja et lõpp oli kurb ning meeleheitlik. See polnud suur šokk, sest kogu teose vältel üritas autor sinna suunda triivida ja pinget üleval hoida, ent tundsin kõigile neljale peategelasele mingil määral kaasa. Mis puutub Grace’i, siis olid mul vastakad tunded: olin tema pärast rõõmus, sest ta tahtis seda ju lapsest saati, kuid olin kurb, sest tal oli nüüd kõik, mida ta vajas ja see kadus hetkega. Hetkega! Üldjuhul oli teos suhteliselt kiiresti arenev, kui Cole’i mineviku heietused välja arvata, ning ma ei kahetse selle lugemist, kuid kui peaksin kunagi ühe raamatu neist kolmest, mis räägivad Mercy Fallsi huntidest, uuesti kätte võtma, siis tõenäoliselt oleks selleks vaid esimene. Siiski, hea vabaaja lugemine ja üldjoontes mulle meeldis, aga ma lihtsalt ei jäänud selle teosega väga rahule.
Raamatu treiler. Hinne: 3/5
Lugemisjärjekord:
- „Värin“
- „Palavik“
- „Igavesti“
No comments:
Post a Comment