The Iron King

Sarja kaanekujundus on imeilus ja kutsuv.
Kindlasti üks minu lemmikuid kaanekujundusi.

Meghan Chase has a secret destiny; one she could never have imagined.

Something has always felt slightly off in Meghan's life, ever since her father disappeared before her eyes when she was six. She has never quite fit in at school or at home.

When a dark stranger begins watching her from afar, and her prankster best friend becomes strangely protective of her, Meghan senses that everything she's known is about to change.

But she could never have guessed the truth - that she is the daughter of a mythical faery king and is a pawn in a deadly war. Now Meghan will learn just how far she'll go to save someone she cares about, to stop a mysterious evil no faery creature dare face; and to find love with a young prince who might rather see her dead than let her touch his icy heart.

Young adult fictionis on viimastel aastatel väga populaarseks saanud üleloomulike võimetega tegelased ja fantaasiarikkad lood. Julie Kagawa haldjate sari kannab nimetust „The Iron Fey“. Ma pole varem ühtegi raamatut haldjatest lugenud, seega esmakordne kogemus. Jäin sarjaga rahule. Autor ei kirjelda vaid imelist haldjate maailma, vaid põimib loosse edukalt ka tänapäeva ühiskonna tehnikahulluse ja soovi lahendada kõik probleemid tehnika abil. Selles mõttes võib sarja lugeda ka veidi ühiskonnakriitiliseks, sest humaansus asendub praktilise mõtlemisega ja fantaasia hääbub. Sarjal on ka väga kaunis kodulehekülg.

Raamatust endast siis:
Mis mind häirib, ja see puudutab kogu noortekirjandust, on see, et peategelane on alati rikkumata, armas, noor tütarlaps, kes avastab maailma, kasvab ja areneb ning tõestab enda kiusajatele ja vaenlastele, et on võimeline suurteks tegudeks. Aga miks ei võiks vahelduseks olla selliseid peakangelannasid/-kangelasi, kes on rikkad, ärahellitatud ja enesekesksed? Palju huvitavam oleks jälgida nende arengut humaansemaks ja heatahtelisemaks inimeseks. Võib-olla on see vaid minu arvamus, aga liiga palju on stereotüüpseid karaktereid ja tahaksin lihtsalt midagi uut lugeda.
Tegelikult on Kagawa sarjas tegelane, kes on külm, kauge ja kergelt öeldes vihane ning kes kasvab sarja vältel imekspandavalt palju. Mulle meeldisid selle teose ideed, väsisin kirjelduste lugemisel, sest neid oli lihtsalt nii-nii palju ja mu pea ei jaksanud mitmeleheküljelisi detailseid kirjeldusi enam vastu võtta. Lugu iseenesest oli kaasahaarav, kuigi algus oli veidi igav.
Peategelane tundus esialgu nõrgana, kuid eks igaühel ole mõni katalüsaator, mis meid kiiremini tegutsema ja mõtlema paneb. Meghan tegi kõik, et oma venda päästa ja lõpus minu arvamus temast muutus.
Robbie on tegelane, kes suudab enam-vähem kõike vaadata positiivse pilguga ja suudab vajadusel ka iseenda üle nalja teha. Grimalkin ja Robbie ajasid mind vast kõige rohkem naerma. Puck meenutab mulle mingil määral Simonit TMI sarjast.
Kokkuvõttes oli sari hea, esimene raamat ei olnud nii köitev, sest juhatas lugejat sisse haldjate imelisse maailma ja seepärast oli tegevust kohati vähem kui kirjeldusi, ent see oli vajalik. Seetõttu ka selline hinne. Järgmised osad olid paremad. Aa, sarjas oli palju tundmatuid termineid, siin on võimalik nendega tutvust teha.

Katkendeid:


“All right.“ I took a deep breath as my stomach twisted wildly. “Fred Flinstone.“    – ajas mind mitmeks minutiks valjult naerma, väga ootamatu oli see koht

Puck stepped forward. “Ladies and felines,“ he stated grandly, gasping the doorknob,“welcome to Tir Na Nog. Land of endless winter and shitloads of snow.“
...
“Charming,“ Puck commented, gazing around in distaste. “I love the barren, dead feel they’re going for. Who’s the gardener, I wonder? I’d love to get some tips.“

“Oh, we’re playing nice now? Shall we have tea first? Brew up a nice pot of kiss-my-ass?“

“Take another step and it will be your last.“


Raamatu treiler. Hinne: 2,5/5

Lugemisjärjekord:

1. "The Iron King"
2. "The Iron Daughter"
3. "The Iron Queen"
4. "The Iron Knight"