To read in English, click on 'Read more'
Käisin eile kinos „Näljemänge“ vaatamas. Olen nii-nii kaua
oodanud seda filmi. Juba poolteist aastat. Raamatu kõik osad olid superhead
(hästi, viimane võib-olla veidi vähem) ning ma tõesti ei jõua filmi järge ära
oodata. Teiste mängude areen on huvitavam ja lahedam – juba sellepärast, kuid
ka seepärast, et järjes tutuvtakse uute tegelastega nagu Finnick, Annie ja
teised ning nendest oli lausa lust lugeda.
THG („The Hunger Games“)
põhineb Suzanne Collinsi samanimelisel triloogial, mille tegevus toimub
tulevikus ja loo peategelaseks on Katniss Everdeen (see nimi on üks lahedamaid
peakangelanna nimesid, ei ole tavaline ja jääb hästi meelde ning kõlab ka
ilusasti), kes elab Panemi 12. ringkonnas. Panem on riik, kus valitsevaks
korraks on diktatuur ning Panemis oli kunagi 13. ingkonda. Nüüdseks on alles
jäänud 12, sest ringkonnad tõstsid Kapitooliumi (ehk siis pealinn ja valitsus)
vastu mässu ning 13. ringkond tehti mässu mahasurumise käigus maatasa. Sellest
ajast peale on korraldatud iga-aastaseid näljamänge, mille osalejateks on igast
ringkonnast kaks inimest: üks poiss ja üks tüdruk. Noored viiakse
Kapitooliumisse, kus neil avaneb võimalus end mõned päevad treenida, neid
tehakse ilusaks, nad jagavad intervjuusid, söövad maitsvaid sööke, magavad ja
elavad luksuslikes elamutes. Aga.. Kui see nädalakene (tegelikult ma ei mäleta,
kui pikka aega nad raamatus Kapitooliumis veetsid, aga vist oli kuskil
nädalapikkune aeg) läbi saab ja oma võimeid on demonstreeritud ning toetajaid,
sponsoreid kogutud, minnakse areenile. Seal algab sõda laste vahel, kes
võitlevad surmani. Mängu mõjutavad mängumeistrid, keda kontrollib Kapitoolium.
Mänge kantakse üle igas ringkonnas ja Kapitoolium mõtleb neist kui
pidustustest. Areenilt väljub ainult üks – võitja, kes saab au, kuulsuse ja rikkuse osaliseks.
Film oli üsna tõetruu, kõik
tähtsamad stseenid olid linateosesse kaasatud. Ma üritan väga, et mitte spoilereid anda, sest olen lugenud
raamatut ja näinud filmi ning raske on end tagasi hoida, sest see lugu hõlmab
endas nii palju. Enne raamatute lugemist olin hästi skeptiline, aga võin käsi
südamel väita, et ma pole peale „Tappa laulurästast“ ja mõne teose/sarja veel
nii head raamatusarja lugenud. See mängib nii inimühiskonna pahedele,
plussidele, inimese tunnetele kui ka seiklustele. Isegi neile, kes ei suuda
armukolmnurgata raamatut lugeda, on nendegi jaoks tagaplaanil midagi. Suzanne
Collins on suutnud jutustada lugu inimkonna julmusest, rääkides seda läbi traagika
ja kurbuse, huumori ja sarkasmi. Kui oled raamatuid lugenud, siis olen üpriski
kindel, et filmis pettuda ei tule, kuigi tundus, et kohati kiirustati stseenist stseeni, et intensiivne raamatumaterjal tervenist ära katta. Minu puhul on hea ka see, et olen raamatud juba kaua aega tagasi läbi lugenud ning kindlasti, kui oleksin hiljuti uuesti luegnud, oleksin ka veidi rahulolematu, kuid kõiki pisidetaile ei saagi 400leheküljelisest raamatust pooleteisetunnisesse filmi kokku pressida, sest filmi käsikiri on ju tegelikult imepisikene, seega võiks veidi mõistvam olla.
Nii, filmist endast siis natuke. Mind häiris vist kõige
rohkem see, et osa oli tehtud nö käsikaamera variandis, kus pilt kõikus ja
värises. Võib-olla tundub see tegijatele realistlikum ja tõetruum, aga vaatajal
on ebamugav, kui ta ei suuda fokuseerida toimuvat ja pilt käib lihtsalt
üles-alla, üles-alla. Pole eriti tore. Üldiselt, nagu juba varem ütlesin, olid
kõik tähtsamad momendid vähemal-suuremal määral sees ja mul ei tekkinud kordagi
hetke, kus oleks igav olnud. Kui tavavaatajale, kes pole sarja lugenud
(kusjuures ma lugesin, et THG eelmüügipileteid on üle maailma müüdud rohkem kui
ühelegi teisele filmile, k.a. „Videviku“ filmidele, mis on ju maailmas
hoolimata nende üle tehtavast naljast siiski väga populaarsed), oli lõpp
arusaamatu ja jäi nagu lahenduseta, siis mulle meeldis see väga. Raamatus me
president Snow viimaseid momente pärast võitja koju jõudmist ei näinud, kuid
nüüd oli selge, et midagi peab selle võitja suhtes tegema ja Snow ilme näitas
seda suurepäraselt. Keegi ei astu Kapitooliumi vastu ja ükski taoline tegu ei
jää karistamata..
I like this picture. It describes Katniss as she is, every adjective, sentence here is about her. She's one of the best heroines of all times. She's fantastic! |
Jennifer Lawrence oli pff.. Mul polegi sõnu. Imeline.
Suurepärane. Usutav. Kaunis. Tugev. Raamatus kujutasin Peetat pikemana ette,
seepärast on koomiline vaadata, et Josh Hutcherson on Lawrence’iga samapikkune
ja kui tüdruk kontsad alla paneb, siis lühemgi. Iseloomult on Josh siiski
sajaprotsendiliselt Peeta ja polekski saanud kedagi paremat Peeta Mellarki
karakterit kehastama palgata. Liam Hemsworth tuli Gale Hawthorne’i rolliga
kenasti toime, sest Gale’ist me esimese raamatu jooksul palju ei kuule,
seetõttu kõik stseenid, kus Gale’i nägime, olid hästi välja mängitud. Effie
Trinketi, Haymitch, Cinna, Caesar
Flickermani, Seneca Crane, Primrose Everdeen, Snow, Cato ja Rue olid samuti
hästi castitud ja kõik olid usutavad
ning raamatule truud karakterid.
Ma ei suuda tegelikult midagi öelda enam nii, et ma mingeid
tähtsamaid momente ära ei rikukus, seega ma ütlen vaid, et mulle väga meeldis
ja isegi, kui te pole raamatuid lugenud, siis soovitan vaatama minna. Film ei
kajasta mitte ainult mänge või seda, kui vaene Katnissi ringkond on ja kui
rikas ja naeruväärne on Kapitoolium, vaid filmil (ja ka raamatutel) on palju
sügavam mõte, mille igaüks peaks iseenda jaoks üles otsima. Tõesti, hea film
oli ja ootan huviga, mida põnevat ja uuenduslikku on järgmises filmis. Ja
veelkord, Jennifer Lawrence on suurepärane ning juba ainuüksi tema pärast võiks
seda filmi vaadata.
Ok, enne, kui lõpetan, pean veel mainima, et Lenni Kravitz
ja Cinna? I had my doubts, aga see
mees tegi vähese ekraanil oldud aja jooksul imelist tööd ja Cinnat (kui mu lemmik tegelast) oli suurepäraselt
kujutatud ning mul ei jäänud suhu nö halba maiku, et just tema Cinnat kehastama
valiti. Oleksin tahtnud, et Haymitch oleks rohkem ekraaniaega saanud, kuid stseenid, milles ta osales, olid kõik head.